reede, 30. november 2007

"Rampage. The Hillside strangler murders" (2006)



director: Chris Fisher
82min.
USA




Eile õhtul sattusin üle paari nädala jälle Prismasse ja avastasin, et videolevisse on jõudnud kaks uut ja odavat õhukeses karbis õudukat. Teades, kui väike võimalus on, et need ka vaadatavateks osutuvad, ei hakanud mõlemit ostma. Valisin päris elul põhineva sarimõrvari loo. Koju jõudes vaatasin IMDbst hinnanguid - mitte ühtegi positiivset. Lootsin siis vähemalt, et nii jama nagu "Nightstalker" (Ricky Ramirezi lugu, kelle viimased sõnad enne hukkamist olid "see you in Disneyland") ei saa ikka olla - film, mille kunagi samamoodi pimesi ostsin. Chris Fisheri nimi ei ütle muidugi midagi, seega uurisin mis filme ta veel teinud on. Ta on teinud kokku kolm filmi. Ja oh õudust - üks neist ongi "Nightstalker"! Kõik vihkavad teda, sest mitte keegi ei kannata sarimõrvarifilme, kus fakte on oma suva järgi muudetud. Ja "Rampage" on tal juba teine selline film! Samas mõlemad filmid jälgivad põhiliselt just politsei tööd, mitte ei ürita süveneda tapja isikusse.

"Tung tappa - seksuaalmõrvarid läbi aegade" oli üks esimesi raamatuid, mille ma raamatukogust laenutasin. Nii et juba ammune huviala. Päris kinnisideeks pole muutunud, nii et detailset infot mul peas pole - mõnede värvikamate tegelaste nimed ainult.
Seega faktide moonutamisest siin filmis ei oska ma eriti midagi arvata. Pole kursis ja ei huvita ka eriti. Peaasi et oleks natukegi usutav story. Või siis mingeid põnevaid ootamatusi pakkuv. Püüdlikult skisofreeniat teeskleva mõrvari roll oli väga hästi mängitud. Uurisin isegi näitleja nime välja - Clifton Collins Jr. Ülekuulamis- ja hüpnoosistseenid olid seetõttu igati nauditavad. Rohkem pole usutavuse kohalt millestki rääkida.
Ootamatuste kohalt aga küll. Neid peaks siinkohal nimetama pigem kukalt kratsima panevateks põhjendamatusteks. Selge, et on tahetud võimalikult seksikas ja paheline film teha. Tundub, et kõigepealt leiutati kõlav tagline: sex.drugs.serialkillers. Aga kuhu panna seks ja droogid? Milles küsimus, peaosas oleva kohtupsühhiaatri boyfriend on ju narkodiiler, kes korraldab igal õhtul kodus seksiorgiaid!
Teine arusaamatus puudutab kaameratööd. Täiesti absurdne. Chris Fisher tahab teha filme nagu muusikavideosid ja keerutab kaameraga ringi nagu paigalpüsimatu hüperaktiivne laps. Ja see ei ole üldse see väriseva käsikaamera dokumentaalstiil. Musavideotes võib niisugust asja lubada, aga filmis peaks ikkagi kaamera liikumine põhjendatud olema. Alguses käis õudselt närvidele, aga siis ma lihtsalt vaatasin ja imestasin.

kolmapäev, 28. november 2007

"Ilsa - the tigress of Siberia" (1977)



director: Jean LaFleur
90min.
Canada




Ilsa triloogia viimane osa (kuigi leidsin, et on olemas ka üks Jess Franco film "Greta - haus ohne männer", kus peaosas samuti Dyanne Thorne. Seda tuntakse ka pealkirja "Ilsa - the wicked warden" all). Kui eelmine osa oli positiivne üllatus, siis see oli jälle tagasilöök.

Pool filmi oli ootuspärane. On Stalini viimane võimuloleku aasta ja Ilsa on Gulagi laagriülem (nimetatakse one of those Stalin's bitches). Põhilised piinamisobjektid on poliitvangid. Slaidiprojektoriga näidatakse neile juhtide portreesid ja kui ei nõustuta tunnistama, et Stalin ja Beria on kõigi sõbrad, siis heidetakse nad inimsööjatiiger Sasha ette.

Vene rahvusromantikaga on mõnusalt naljatletud. Hea filmifriigi viktoriiniküsimus: mitu viinapitsi "Ilsa - tigress of Siberia"s puruks visatakse? Mina küll ei jõudnud lugeda. Teine nali on kuidas vene karud naisi meelitavad - luulelised võrdlused Venemaa ürgsete põlislaante ja kargete jõgedega.

Ühel hetkel saab see vangilaagri lugu otsa. Lihtsalt saabub ratsanik teatega, et Stalin on surnud ja korjame nüüd asjad kokku. Kuna täispika filmi aeg pole veel täis, tehakse ajahüpe aastaase 1977 ning lugu jätkub veel mõttetult kaua. Näha jah, et natuke on üritatud sama liini hoida - et oleks vähemalt läbivalt talvine film. Aga ikkagi kaob see niigi armetu atmosfäär täiesti ära. Parem on sealt üldse mitte edasi vaadata.

Ilsa on nagu koomiksikangelane - piits kätte ning paar sadismimaiast jõhkardit abiliseks ja kõik teed on avatud. Kui ümbermaailmareis on tehtud võib Enterprise'iga planeetidevahelisele piinamistuurile saata - to boldly go where no man has gone before. Imelik, et Ilsast kunagi seriaali ei tehtud. Niikaua kui Dyanne Thorne veel elus on, võiks mõni vihasem kaasaja exploitationi rezhissöör, Jim Van Bebber või keegi, teha veel ühe Ilsa-filmi. Tore oleks teda kortsus ja vanana veel korra näiteks kasvõi USA ohvitserina Iraagi terroriste piinamas näha.

"Sweet movie" (1974)



director: Dusan Makavejev
98min.
Canada/France/Germany




Jube õõnes tunne on pärast sellise filmi vaatamist. Umbes nagu pärast mingit halba video&performance festivali.

Festivalil sai näha selliseid etteasteid:
1) kaks räsitud välimusega (näiteks Sloveenia) kunstnikku, kes istuvad vannis, mis on täidetud suhkruga. Hõõruvad end üleni suhkruga kokku, söövad seda ja lõpuks torgivad üksteist nugadega ise samal ajal eufooriliselt naerdes.
2) kamp tsoonist jalga lasknud täielikke degenerante (ei keegi muu kui Otto Mühl isiklikult koos oma jüngritega. Jube, see on juba kolmas kord kui ma teda siin blogis mainin) röökimas, üksteist toiduga loopimas, oksendamas ja sittumas, saateks orelil mängitud lastelaul. Nad on eriti innukalt asja kallal ja seetõttu kestab nende kava kõige kauem.
3) paljas naine määrib ennast shokolaadiga kokku.
4) üks videokunstnik esitleb shokeerivaid maailmasõja aegseid arhiivimaterjale - kaevikutest tiritakse välja lagunenud laipu ja neil on taskutes perekonnapildid.
5) üks teine Sloveenia kunstnik on ehitanud installatsiooni - laeva nimega Survival. Laevaninas on hiigelsuur Karl Marxi nägu, kõlavad vanad Itaalia revolutsioonilaulud.
Mõned vaimukad tööd olid ka, kuid nagu ikka varjutas ka seekord rämps kvaliteedi. Festival lõppes politsei kohalekutsumise ja osavõtjate arreteerimisega.

Ma ei pidanud ühtegi neist kunstiteostest ise välja mõtlema, kõik nad on siin filmis olemas.

"Inauguration of the pleasure dome" (1966)



director: Kenneth Anger
38min.
USA




Kenneth (või Kenny, nagu Raul kelle käest filmi sain teda järjekindlalt kutsub) Anger on vist ainuke mulle kordaminevaid filmiavangardiste. Ma pean silmas filme, mis on pigem nagu kunstivideod või performanceite jäädvustused, kui need mida nimetatakse mängufilmideks.
"..pleasure dome" nagu ka "Lucifer rising" on okultistliku rituaali jäädvustus. Mitte ainult, et filmis toimub rituaal, vaid selle vaatamine pakub justkui rituaalis osalemist ja mingi vastava kogemuse saamist. Vist kõigil lavastustel (film, teater, performance) on sama eesmärk, aga nende mõistmisel on omad tingimused. Traditsioonilise filmi puhul tuleb arvestada tegelaste, toimumiskohtadega, aja kulgemisega jne. Muidugi on ka palju selliseid filme, kus kehtivad teised reeglid, aga need nõuavad jälle midagi muud - vähemalt mingil tasandil on vaja lahti mõtestada, miks autor on valinud just vastavad kujundid. See nõuab sümbolite tõlgendamist, mis on aga väga individuaalne.
Eks "..pleasure dome" on ka lugu kus konkreetsed tegelased - üks Egiptuse jumalanna, keiser Nero, somnambuul Cezare ja veel mõned. Nad on sümboolseid tähendusi kandvad olendid, kes on rituaali käigus välja kutsutud.

Seda rituaali võib võtta nagu sünnipäevapidu. Alguses veidi ettevalmistusi, vaja peegli ees nägu puuderdada jne. Järgmiseks külaliste vastuvõtt ja kinkide üleandmise tseremoonia. Ning siis joogid, tants ja niisama trallimine. Pidu muutub järjest hoogsamaks, meeleolu üha elevamaks ja lõpuks näevad kõik juba asju kahekordselt.
Sellised tähendusrikkad tegelased oskavad siiski õnneks vaid eeskujulikult ja kultuurselt pidutseda. Nad on väga graatsilised, liigutused on aeglased ja suursugused, kannavad uhkeid kostüüme ja peomuusikaks on valinud Leos Janaceki "Slaavi Missa".

Tegelikult on see muidugi tõsine ja peenelt kalkuleeritud teos, mis kubiseb religioossetest sümbolitest, viidetest avangardkinole ja ma ei tea veel millele. Nö. pakub tõlgendamisruumi. Ja ebatavalisel kombel on seda siiski võimalik ka niimoodi lihtsalt ja otse "sünnipäevapeona" tõlgendada. Ma arvan, et spirituaalsed ja kõikvõimalikud muud "teistsugused" kogemused annavad kõige parema efekti siis, kui nad tulevad otse. Huvitav, kes see viitsiks viina juua, kanepit suitsetada või hapet teha, kui kaifi saamiseks peaks enne kümme raamatut läbi lugema? Minule mõjus "..pleasure dome" just seetõttu väga inspireerivalt.

pühapäev, 25. november 2007

"Kafka" (1991)



director: Steven Soderbergh
98min.
France/USA




Mulle meenuvad peale selle veel kaks Kafka ekraniseeringut - Michael Haneke "The castle" ja David H. Jonesi "The trial". Mõlemad on väga head ja väga Kafkalikud samuti.

Alguses arvasin, et see film on Kafka elulugu (sest ta on ju peategelane siin) aga selgus et pole. On võetud palju detaile juttudest ja need uue loona kokku pandud ja Kafka ise on sündmuste keskele lisatud.

Mul on juba tükk aega Cronenbergi "Dead ringers" lauanurgal ja ootab vaatamist aga juhuslikult sattus nüüd hoopis see teine jeremy Ironsiga film järjekorras ette. Ükskord Maria nimetas pahaaimamatult Jeremy Ironsit kõigi keskealiste naiste lemmikuks ja nüüd ma vist ei suudagi tema osatäitmisi enam kunagi tõsiselt võtta.

Siin filmis on ka väga hästi tabatud seda tuttavat Kafkalikkust. Imelik et see kõigi kolme puhul nii hästi on välja tulnud. Tundub et Kafka mõtteviisi on vist üsna kerge sisse elada.
Päeval teeb peategelane oma kontoritööd ja vabal ajal peaks kirjutama, kuid ühtegi katusekambris trükimasina taga vehkivat kirjaniku stseeni siin pole. Päris huvitav lahendus selle asemel - Kafka käib õhtuti Praha tänavail seiklemas. Film on tempokalt arenev ja põnevaid karaktereid täis. Mõned neist on päris üllatavad. Mina küll ei osanud oodata maskeeritud pommiterroriste või kärnas nägudega huilates ringikoperdavaid maniakke. Kohati oli liiga action, see nagu ei seostu mulle kuidagi Kafkaga. Ühe tagaajamisepisoodi ajal hoidsin hinge kinni ja lootsin, et ehk ei minda nii kaugele, et Kafka virutaks vastasele jalaga näkku (mis ei tundunud sel hetkel enam üldse võimatuna). Õnneks jah, seda ei juhtunud.

laupäev, 24. november 2007

"Teenagers from outer space" (1959)




director: Tom Graeff
72min.
USA







Ma olen juba piisavalt vanu b-ulmekaid/õudukaid vaadanud ja lihtsalt koomiliste vigade otsimine tundub nüri. See muutub mingil hetkel ümberjutustamiseks. Samahästi võiks ette võtta mõne vana "Pikri" ja hakata karikatuure sõnadesse ümber panema. Üritan seekord midagi põnevamat leida ja kuidagi teisiti läheneda, sest mul on neid veel palju vaja vaadata. Tellisin nimelt väga odava classic sci-fi movie packi, kus on 50 omaaegset filmi.

*Juba teine film kus samasugune kuidagi veidralt mõjuv mõttekäik - kui astronoom näeb läbi teleskoobi midagi uut, siis järgneb kahtlane reaktsioon: "I must have been hallucinating". Minu arust on hallutsinatsioonid märk ebastabiilsest mõistusest, Midagi sellist, mille peale üks endast lugupidav teadlane niisama kergelt vast ei tahaks panustada.
*Lendavast taldrikust välja astuvate tulnukate vorm tuletab meelde olulist murdepunkti moodsas spordiriietuses. Star Trekis, mis alustas 60ndate keskel, kanti juba liibuvaid kostüüme. "Teenagers from outer space", mis on tehtud pool kümnendit varem jääb siis järelikult sinna aega, kui sportlik riietus ei olnud veel voolujooneline. Tulnukate kombinesoon on küll stiliseeritud nurgeliste joontega, kuid meenutab veel neid aegu kui naised käisid kleitidega ujumas.
*Tulnukate näod. Täiesti tavalised inimesed, kuid üks imelik asi mis teeb ärevaks - kui näod on vähegi lähemas plaanis, siis tundub et pilt nende kohal on kergelt virvendav nagu õli veeloigus. See on siiski vaid aimatav, nii et ei saagi täpselt aru, kas see on taotluslik või ainult juhuslik filmidefekt. Alustasin filmiga keset ööd. Olin juba väga väsinud ja silmad valutasid. Vahepeal läksin magama ja päeval jätkasin uuesti vaatamist. Siis enam näod ei virvendanud. Nägin järelikult ka hallutsinatsioone nagu see astronoom.
*Esimesel võimalusel saab positiivne tulnukas selga tavalised inimeste rõivad, mis muudab ta nendega äravahetamiseni sarnaseks. Teda jälitav ja inimrassi vastu vaenulik olev tulnukas kannab oma vormi seevastu kuni lõpuni. Et siis väga selgelt on lahti seletatud kes on hea, kes halb. Sama võtet on kasutatud ka teistes selle perioodi ulmekates.

Kohe näha, et kuulub sedasorti arhailise sci-fi alla, kus pole veel hakatud leiutama enneolematult veidraid kosmoseolendeid - telepaatia teel suhtlevaid gaasipilvi või midagi veel vähem sarmikamat. Samuti pole skafandris kaheksajalgu. Lõpus ilmub küll välja üks monstrum, kuid see on lihtsalt hiigelmõõtmetes tavaline vähk. Võibolla tähendab siinsete tulnukate militaarne olek mingit maailmasõjajärgset allegoorilist üleskutset võidurelvastumisele, aga pigem ei hakkaks selliseid järeldusi tegema. Propagandakolli otsimine vanadest ulmekatest on kulunud teema.


Millegipärast peetakse seda filmi klassikaliseks näiteks üle mõistuse halvast ulmest. Ei suuda kuidagi nõustuda. Halb film tähendab eelkõige seda, kui ei suudeta liikuvate piltide abil arusaadavalt lugu jutustada. Mulle meeldib siinne äärmine lihtsus ja ladusus, pole ammu ühtegi nii kergelt jälgitavat filmi näinud. See on päris suur väärtus (seda enam, et kõik tähtsamad toimetused on siin rezhissöör üksinda ära teinud). Tegelased on nagu etalonid lasteaabitsast - näiteks ei räägi nad kunagi läbisegi. Dialoog on niivõrd selge, et filmist saaks isegi kinnisilmi aru. Nad on mingid korrektse olekuga prototüübid - bensiinijaama tööline kannab kikilipsu! (Sellega seoses meenus üks täiesti teemaväline lugu. Umbes aasta tagasi näitas telekast mingit kohalikku romurallit. Siuke rahvalik tsirkus eksole - igal tiimil oli mingi oma teema ja riietus. Kuna parajasti oli Ärapanija oma populaarsuse tipus, siis üks tiim oli end vastavalt kostümeerinud valgete triiksärkide ja punaste lipsudega. Ja üks prillidega kiilaspea esitas Mart Juure ümberkehastumisnumbrit. Eeeh...valus). Terve film kokku on nagu tüüpiliste 50ndate sci-fi süzheeliinide ja situatsioonide kogumik. Tegelased nagu teaksid, et nad on parajasti ulmefilmis ja siis käituvadki täpselt nii nagu vaja - on õigetel kohtadel lihtsameelsed, siis üllatunud, siis hakkavad tegutsema jne. Ja mis siis, et on palju põhjendamatusi, nagu et miks on põhitulnukas erinevalt oma kaaslastest nii heasüdamlik. Fakt on lihtsalt, et ta on positiivne kangelane, see on dramaturgilise ülesehituse jaoks vajalik ning rohkem polegi vaja põhjendada.

"The curious dr. Humpp" (1971)



director: Emilio Vieyra
85min.
Argentina




Hiljuti üht teist Lõuna Ameerika b-õudukat vaadates kommenteerisid külalised vana kino monotoonsust. Viimastel päevadel on mulle järjest veidi uuemad ja kaasaegsemad filmid ette sattunud ja kui nüüd sai "Dr. Humpp"i vaadatud, siis tundus ka kohe imelikult monotoonne. Lausa hüpnootiline. Kaasajal tehakse tihti kontrastina igasugused unenäo- ja mäluaugustseenid just kiirete sähvatustena. Ma ei tea miks, võibolla on mingi loogika järgi üritatud pinget üles kruvida, aga just nendes kõige põnevamates kohtades hakkab film peaaegu aegluubis liikuma. Kaamera liigub aeglaselt, igat toimingut näidatakse kannatust proovile panevalt kaua, kõik isegi liigutavad ja räägivad aeglaselt! Võibolla selletõttu, et see on põhiliselt sexploitation. Sest erootikastseenid on ju niikuinii alati aeglased ja uimased ja ehk on see inertsist ülejäänud filmile edasi kandunud. Muusika on ka rõhutatult psühhedeelne ja sensuaalne.

Lugu on nagu vanad hullude teadlaste lood ikka. Kuna siin on rõhk sexploitationil, siis on see seksuaalseid eksperimente tegev hull teadlane - vaja erootiliste stimulantidega maailma valitseda. Ja kuna ta on hull, siis ta lähtub juhtnööridest, mida jagab laboratooriumis purgi sees loksuv rääkiv aju. Ja kuna hullude teadlastega filmid on enamasti õudukad, siis on tema teenrid imelike nägudega kiiruisutajate kombinesoonides monsterid. Neisse suhtutakse filmis üsna imelikult. Ükski kinnipeetavatest katsealustest (lesbid, hipid ja muud seksisõltlased) ei tundu neid kartvat, kuigi nad näevad üsna koledad välja(ja neil on vilkuv kolmas silm). Ja kui üks monster jalutab striptiisibaari ja võtab seal koha laua taga, siis inimesed küll vaatavad korraks teatud määral imestunult, kuid jätkavad rahumeeli tantsimist.Hiljem tekib sel monsteril huvi baarist röövitud striptiisitantsija suhtes ja vastupidiselt oma tahumatule välimusele teeb ta neiule väga kena lähenemiskatse - ulatab talle häbelikult roosi ja mängib päikeseloojangul kitarri! Kahjuks saab monster enne surma, kui asi jõuab kaugemale areneda.
Teine veider intsident - dr. Humpp on saatnud monsteri apteeki vajalike imeravimi koostisosade järgi. Kahjuks loeb apteeker just samal ajal ajalehte, kus on trükitud monsteri pilt. Niisiis ta saab aru, et see on sama tagaotsitav ja mitte mingi suvaline monster. See tähendab paraku ka apteekri surma.
Dr. Humpp näeb muide välja nagu noor Sean Connery.
Kahjuks ei ole ka siin suudetud midagi põnevamat leiutada. Erootiliste õuduste lossi asuvad piirama politsei ja üks agar kangelasreporter ning lõppeb ootuspärase võika surmastseeniga laboratooriumis.

Something Weird Videol kenaks kombeks, et pannakse juurde päris palju lisamaterjali. Üks viieminutiline lühifilm oli isegi võibolla kõige meelelahutuslikum asi siin plaadil. Kena softporno etüüd, kus neiu aeleb luukerega. Tavalise luukere puhul poleks asi midagi väärt olnud, kuid see oli kahemõõtmeline papist luukere!

reede, 23. november 2007

"Bubba Ho-tep" (2002)



director: Don Coscarelli
88min.
USA




Nagu teada on siin filmis väljakutsuvalt absurdsed tegelased - avalikust elust põgenenud omaenda ümberkehastajat teesklev Elvis ja president Kennedy, kes on neeger (ei meenuta ka muidu kuskilt otsast Kennedyt). Ja nad mõlemad veedavad oma pensionipõlve vanadekodus. Hea nipp, arvatavasti enamus inimesi on seda vaadanud lihtsalt veendumaks, kas selline asi on tõesti kuidagi võimalik ilma nõmedaks muutumata ära teha. Ja nagu võib pea igast arvustusest lugeda - on küll ja täiesti usutavalt. Igati nõus. No ja siis on seal üks vana hingesid sööv muumia, kellega see paar hakkab elu ja surma peale võitlema.

Tülpinult haiglavoodis virelev Elvis meenutamas ükskõikselt oma karjääri oli südamlik vaatepilt ja Bruce Campbell mängis väga mõnusalt ilma igasuguste liialdusteta. Olin teda varem näinud ainult Evil Dead triloogias ja kuna ta siin silmi ei pöörita ning koomiksilikke hüüdlauseid ei skandeeri, siis ei tundnud teda alguses õieti äragi. Raugastunud superstaari viimane eneseületus, et teha midagi tõeliselt kangelaslikku pärast kogu seda sex, drugs & rock'n'roll-jama oli ka kena motiiv. Muumia seevastu ei suutnud küll end kuidagi ära põhjendada. Arusaadav, et neile kahele friigile oli vaja tekitada mingi huvitav ja ootamatu seiklus. Aga oligi täpselt nii suvaline nagu Elvis oma vastast ise kirjeldab: "some kind of bubba ho-tep with oversized cowboy hat and boots". Sama hästi oleks võinud võidelda kauboikostüümis E.T. või kosmiliste tapjaklounidega - ikka oleks sama lugu olnud. Eks oli mingi taust püütud muumiale ka tekitada, aga ei mõjunud üldse piisavalt põnevana. Jäi läbimõtlematu mulje ja lükkas filmi tagasi samasse auku kust oli püütud välja rabeleda. Sest ma saan aru et idee oli tõestada, et ka kõige naeruväärsemat bad tastei on võimalik tõsiseltvõetavaks vormida.

Vanadekodu kohalt pole midagi laita, kindlasti soovitaks kõigil need uskumatud tegelased ära näha. Filmil oli selline mõnus uimane miski-ei-üllata atmosfäär ka, mis sobis kokku Elvise ja Kennedy elutüdimuse/elutarkusega. Aga kogu lugu kokku - polnud ei see ega teine. Liiga peenetundeline et olla ehe exploitation rämps, samas ei vedanud ka sürrealistliku õuduskomöödiana täiuslikult välja. Pigem muidugi hea kui halb film.

neljapäev, 22. november 2007

"Fellini - Satyricon" (1969)



director: Federico Fellini
138min.
Italy/France




Selliste end kinokunstis totaalselt kehtestanud nimedega on mul alati kahtlane suhe olnud. Ainukesena jääb välja Pasolini ja kuna mul veel nägemata tema "Arabian nights", siis eks ma sealkohal seletan Pasolini-vaimustusest pikemalt. Ega ma ei jäta tavaliselt kunagi mainimata, kui keegi filmide kohta küsib, et Pasolini on mu suurim lemmik. Kahjuks pöördub sealt enamasti kõigi jutt kohe Antonionide ja Fellinide peale.

"Satyricon"is on eelkõige see, et ta on samasugune ekstsentrilise kunstnikupilguga tehtud antikkfantaasia nagu Pasolini nn. Elu Triloogia. Samamoodi perversne ja värvikirev. Mõned kaadrid olid lausa äravahetamiseni sarnased. Tinto Brassi "Caligula" meenus ka orgiastseenides. Alguses tegi murelikuks suhteliselt raske jälgitavus. Et ei tea ju täpselt seda algupärast lugu ja ei saa aru, kas on suvalised antiiknimed või on mingid olulised mütoloogilised tegelased äkki. Mul on veel selline versioon ka, et kui tekst on kreeka- või ladinakeelne ja mitte itaaliakeelne, siis tõlge puudub. Piibli ja kõigi nende teistega sarnaselt on ju antiikmütoloogia nagu seebiseriaal - igal tegelasel on oma taust ja elulugu ning nad kõik on omavahel seotud, pole mõtet ilma eelteadmisteta keskelt alustada. Noh, õnneks selgus et Satyriconist ongi säilinud ainult fragmendid ja et see film polegi muud kui ilma tähendusrikka lõputa sündmuste jada (lõpeb kusjuures poole lause pealt).
Kui "Orgy of the dead"i pole käepärast võtta, siis ma arvan, et põhimõtteliselt saaks seda päris edukalt videotaustana kasutada. Siin on piisavalt palju Fellinile tüüpilisi groteskseid inimkarikatuure. Tore ju vaadata puuderdatud nägude ja lillepärgadega vanamehi roosas öösärgis ringi jooksmas. Igasugused kivikamakatest laotud maalingutega templid keset kõrbe on ka efektsed. Androgüünsed või siis lihtsalt ilusad geinoormehed on ka sümpaatsed. Aga ma ma tõesti ei oska/ei viitsi öelda, mis mõttes ta erines Jarmani "Sebastiane"st. Aa, lihtne tegelikult. Poole pikem ja võtteplatse oli rohkem.

"The saddest music in the world" (2003)



director: Guy Maddin
100min.
Canada






Esimene Maddini täispikk film, mille viitsisin algusest lõpuni läbi vaadata. Olen neid millegi pärast terve hunniku endale kokku ajanud, eks peab millalgi ülejäänud ka kohusetundest ette võtma. Ja kui olen dokumentaali temast ära näinud, siis suudan võibolla paremini vastu võtta, aga võibolla kinnitabki just mu arvamust. Eks näis. Praegu tundub igal juhul nii, et asi on puhtalt visuaalse esteetika keskne. Selles mõttes, et ootaks ikkagi enamat, muidu jääb liiga ühekülgseks. Natuke rumal tunne tekib, kui poolteist tundi lihtsalt ilusa piltiderea vaatamisele kulutada. Ega Guy Maddinilt ei saagi tavalist filmikeelt oodata. Ta ei tahagi kindlasti seda kasutada, kardetavasti ei saaks ta sellega ka hakkama. Oleks see selline totaalne eksperiment, nagu näiteks Derek Jarmani "Blue" või midagi, aga ta jutustab liikuvate piltide abil lugu, nagu seda kinos ikka on tehtud. Loo idee pole siinkohal üldsegi halb. Depressiooniaegses Ameerikas korraldatakse konkurss "Maailma kõige kurvem muusika", kus osalevad muusikud üle kogu maailma. OK, niivõrd sarnane "Äraaetud hobused lastakse ju maha" tantsumaratonile, et ei saa vist muuks pidada kui laenatud ideeks. Aga vahet pole, sest Maddin ei lähtu mingitest zhanrieeskirjadest. Tal on oma maailm, koos oma imelike naljade ja märgikeelega. Põhimõtteliselt nagu ka Jeunet/Caro on loonud oma maailma, aga nende maailmas on kergem orienteeruda - nende keel on ka mujal piisavalt levinud.

Maddini filmimaailm on kaootilisem. Üks on küll kohe selge - et talle meeldivad filmiajaloo algusaastate eksperimendid. Erineva kontrasti ja pildikvaliteediga mustvalget filmi oskab väga peenelt kasutada. See on täiesti omaette kunstiteos.
Teine lugu on aga näiteks dialoogiga. Alguses on väga võõristav vaadata nii hästi teostatud ajaloolist eksperimentaalkino koos tänapäevase puhta filmiheliga. Aga sellega harjub ära. Kuid dialoog on pidevalt kuidagi parodeeriva tooniga. Ja isegi ei saa aru, et mida siis niiväga pilatakse nüüd. OK, mõned on sellised, kellel on vaja teravmeelitseda kultuurikommentaaridega. Aga selle asemel visatakse mingeid maotuid kilde, nagu oleks tegemist "That 70s show"ga. Kui juba teha asju perfektsionismitaotlusega, siis miks teha huumori osas sellist allahindlust. Et nalja saaks ei ole ju vaja tingimata anekdoote rääkida. Olgu siis naljaga nii, aga üldse on kõik see mis jääb väljapoole fotograafiat ja montaazhi nõrgavõitu. Kergemeelne lugu, mis tekitab väga vähe kaasaelamisvaimustust. Ja kuna see on Maddinil siiski juba õige mitmes film, siis ma kahtlen kas ta üldse teebki kunagi mõne tõeliselt hea filmi. Kui siiamaani ei ole seda sädet kätte saanud, siis vist ei olegi mida otsida.

Siiski, klaasist ja õllega täidetud jalaproteesid oli üle keskmise leiutis

"The brood" (1979)



director: David Cronenberg
92min.
Canada




Imelikud on need Cronenbergi filmid. Ta on teinud mõned igakülgselt esmaklassilised filmid ja ülejäänud nagu pole nii tugevad. Aga kõik on siiski üht või teistpidi imelikud. "Shivers", "The brood" ja "Scanners" ("Dead zone"i ei mäleta ja "Rabid" pole näinud) on mingis mõttes ühesugused, "Naked lunch"ist või "Crash"ist hoopis erinevad. Need kaks mõjuvad terviklikumalt, sest mitte ainult süzhee pole ebatavaline vaid see toimub ka vastavalt stiliseeritud keskkonnas. "The brood" ja need teised vanemad filmid näitavad Cronenbergi kaasaega kinnistununa. Tüüpiline 70ndate riietus nagu postimüügi kataloogis ja üldse viitavad kõik detailid kaadrites kindlale ajale, mis on praeguseks nagu mingi argine retro. Millegipärast viib see ka mõtted piiratud eelarvele. Teemaks aga on eksperimentaalse psühhiaatria kõrvalnähtusena tekkivad kiskjalikud lapsmonstrumid - kuidas patsiendi ettekjutus muutub füüsiliseks reaalsuseks. Tuttav Cronenbergi psühhoanatoomilisus, aga huvitav on vaadata kuidas ta leiab iga kord mõne uue vaatenurga. Seekord siis läheb linnuke kirja kurjast vaimust vaevatud laste teema alla. Kokku jätab see väga exploitation-horrori mulje. Ainult et keskmisest veidi perverssem ja annab psühhoanalüütilist mõtlemisainet nagu alati.

esmaspäev, 19. november 2007

"Joy of torture: oxen split torturing" (1976)



director: Yuuji Makiguchi
80min.
Japan




Julm Jaapani feodaal võitleb oma valdustes leviva kristlusega, mis annab võimaluse lavastada üha uusi ja uusi vägivallastseene. Kiretu ajalookroonikana esitatud aus ja otsekohene exploitation. Pakub täpselt seda mida nime järgi oodata võib ning ei ürita mingi valemaski taha varjudes oma pretensioonikusele õigustust leida. Valitsejale on verevalamiste vaatamine suur nauding, paistab et see on tema põhiline meelelahutus, kuid et asi igavaks ei muutuks katsetab ta mitmete erinevate meetoditega. Selles suhtes on tähtsusjärjekord paigas - eelkõige ikka veri, vägistamine ja alandused. Et lugu kuidagi arendada on üht-teist sinna vahele lisatud - natuke keelatud armastust ja kättemaksu. Aga seda vaid möödaminnes ilma emotsioonideta ning pinget tõstmata. Nii et kellelgi ei õnnestugi kätte maksta ega põgeneda ja viimane hukkamine tuleb täiesti loomuliku lõpuna. Puhas dokumentatsioon, mis ütleb lihtsalt: sel ja sel aastal toimusid niisugused sündmused. Olukorda pole üldse pikemalt selgitatud ega püütud mingit süvendatud ajaloolist keskkonda tekitada. Ja nii ongi palju kergem võtta kõike just sellisena nagu paistab. Kohe algusest peale on selge kes on ohver ja kes on timukas. Väga tänuväärne on, et ühtede kannatusi ja teiste julmust pole püütud üle dramatiseerida või kuidagi laiemalt mõtestada. Sellised seosed tekivad niikuinii igal vaatajal iseenesest.

Film koosneb kahest osast ja eelpool kirjeldatu oli neist esimene. Ainsaks ühenduslüliks on, et tegevus toimub vist samal ajastul, vähemalt on kantud ajaloolisse perioodi. Teise loo sündmustik areneb lõbumajas - samuti koht, mis võimaldab eksponeerida hulgaliselt vägivalda ja alandamist. Siin hakkas osaliselt häirima üks alatasa korduv jama - piinamiskohad muutuvad tüütult kaootiliseks rapsimiseks ja kisendamiseks. Jube igav on vaadata seda tüüpilist lärmamist ja riiete rebimist, mis võib ju põhimõtteliselt anda mingi pildi toimuvast, aga pigem ajab lihtsalt vaatajaid närvi. Nagu esimenegi osa lõppeb ka see kesksete tegelaste karistamise ja surmaga, olenemata kas neid on eelpool kujutatud positiivselt või mitte.

"Max" (2003)


director: Menno Meyjes
106min.
Hungary/Canada/UK




Esimest korda nägin seda filmi TV1000es kui sattusin juhuslikult poole pealt vaatama. Äärmiselt intrigeeriv ajalooline poolfantaasia.

Et siis Hitler pärast I maailmasõda. Otse rindelt naasnud, tige ja näljane. Aga mitte veel poliitiliste vaid kunstiambitsioonidega. Kohtub kunstikaupmees Max Rothmaniga, keda huvitab ainult modernism. Vaevalt et Hitler päris elus sellise kunstiga üldse kokku puutus. Selge ju, et temasugune põlgas "purki sittujaid" ("nii, et järgmine kord kui mul on kõhulahtisus teen häda lõuendile?") ja kui ta üldse kunstiringkondades liikus, siis pigem sellistes mis jäid truuks vanadele ideaalidele. Igal juhul siin filmis on teda näidatud nooruslikult vihase wannabe-kunstnikuna, kes pakatab loomevajadusest ja ideealgetest, kuid ei suuda leida õiget väljundit. Tekitab kaastunnet nagu nurka aetud meeleheitlikult elu eest võitlev loom. Rothmani motiivid Hitleri toetamisel põhinevad ka eelkõige vaid haletsusele, sest ta ise on samuti sõjaveteran. Kuigi ta üritab Hitlerile leida sobivat nishi (futurism?, kriegkunst?) on viimane kõige selle suhtes äärmiselt vaenulik ja üleolev (mööndes vaid, et mõned itaallased oskavad siiski päris hästi sõdida).

Hitler lävib endiselt sõjaväega ja see kuidas temasse seal suhtutakse on hea väljavõte argikoomikast. Kuna ta joonistab arusaadavalt realistlikke loomapilte ja on üht teist lugenud, siis on ta nagu intellektuaal või nii. Sisendab ebamäärast aukartust. Tuli tuttav tunne. Nagu siis, kui naabritädi küsib koridoris aupaklikult, et millist kunsti ma teen. Kas seda moodsat abstraktset või? Kas mul oleks mõtet hakata selgitama, et abstraktsionism oli siis moodne kui leiutati jazzmuusika, et ma ei tegele absoluutselt abstraktsionismiga, kuid et mu maalid pole samuti ammugi seotud mingi modernismieelse klassikaga....

Aga filmiga edasi. Kõige leidlikum käik on kui Rothman juhtub nägema Hitleri sahtlivisandeid - suurejoonelised linnaplaneeringud ulmeliste kiirteede ja hiiglaslike kuppelhoonetega, sõjaväemundrid, vapikotkad. Ta on vihikulehtedele visandanud terve utoopilise maailmakorralduse. Rothmani jaoks on see enneolematult lahe kitsh, mida on vaja kohe galeriis eksponeerida. Kuid samal ajal on Hitler hakanud huvituma poliitilise karjääri võimalustest. Ta peab juba oma õllesaaliloenguid ja ühel hetkel käibki geniaalne sähvatus. Ehk nagu tagline ütleb: "Art + politics = power".

Filmi lõpetab Hitleri antisemiitlik kõne ja õnnetu juhusena on Rothman (juut) samal ajal sünagoogis, ning kõnest ülesköetud proled löövad ta lihtsalt sealt väljudes maha. See peaks tähendama, et Hitler kaotas oma läbilöögivõimaluse kunstnikuna (parim saavutus oleks heal juhul olnud ehk dekoratsioonide tegemine mõnele "Metropolis"e stiilis ulmekale). See on ikka täiesti naeruväärne. Minu arust tegi ta kahtlemata hiilgavat karjääri (rääkimata surematust kuulsusest) ja see film annab põhjust vaadelda seda kui kõige pöörasemat keskkonnakunsti projekti läbi aegade.

Ja need kes virisevad holokausti pärast - tasub tänulik olla, et mõni tõeliselt hull Otto Mühli taoline kunstnik pole riiki juhtida saanud.

laupäev, 17. november 2007

"Confessions of an opium eater" (1962)




director: Albert Zugsmith
85min.
USA




Tuntud ka nime all "Souls for sale". Kuna pärast "The abominable dr. Phibes"i nägemist olen Vincent Price'i fänn, siis hankisin selle filmi põhiliselt tema pärast. Üsna ebatavaline roll (oopiumit suitsetav seikleja) ju ka. Filmi aluseks on Thomas de Quincey (kelle eeskuju on tunnistanud E.A.Poe ja J.L.Borges) autobiograafiline romaan, mis on arvatavalt esimene narkohallutsinatsioonide analüüs kirjanduses.

Film algab madinastseeniga laeval ja liivarannas (kus vedeleb millegipärast luukere). Naistega kaubitsejad maadlevad naiste päästjatega (või hoopis rivaalitsevate kaubitsejatega?). Pikale veniva liiva sees rullumise lõpetab eikuskilt välja ilmuv valge hobune (!), kes tõukab ühe neist kaljult alla. Jääb üsna arusaamatuks mis täpselt juhtus, igaljuhul on põhiteema San Francisco Chinatownis aetav põrandaalune naistekaubandus.

Ülejäänud film jälgibki Vincent Price'i kui juhusliku avantüristi ALBERT de Quincey seiklusi Chinatowni salakäikude ja maaaluste tunnelite labürindis. Põhiliselt tegeleb ta bambuspuuridesse lukustatud naiste päästmisega. Kuid sattudes kogemata järjekordse salaukse kaudu oopiumiurkasse, laseb ta omale ilma pikema jututa piibu serveerida. Tuleb halb oopiumitrip - läbi suitsupilve kangastuvad pealuud, ämblikud, maod, idamaised draakonimaskid ja muud irvitavad lõustad. Nüüd aga põhiline - pohmellis peaga ärgates jääb de Quincey vahele salakaubitsejatele. Kogu tagaajamistseen on aegluubis! See üle voodite hüppamine mõjub peaaegu nagu ballett juba. Iga ettejuhtuva tegelasega (naisorjad, pesupesijad) kasutab de Quincey võimalust et arendada teatraalses kõnekunsti vormis filosoofilist vestlust ning kõigil neil on vastustena varuks mingid elutarkused. Hiinlased on siin tüüpilised hiina emigrantide karikatuurid, kes räägivad ninahäälega nagu multifilmis ja teevad seda sama vigases inglise keeles nagu Tarzan.

Paistab et sellest filmist on naljakam kirjutada kui päriselt vaadata. Sest ega ta nüüd mingi eriline elamus küll polnud. Kuigi pärit 60ndate algusest näeb välja pigem nagu oleks tehtud 20 aastat varem.
De Quincey sidekick on hiinlasest kääbusnaine.

"House" aka Hausu (1977)






director: Nobuhiko Obayashi
Japan






Lugu on lihtne, see on alati hea. Koolitüdruk läheb koos kuue sõbrannaga suvevaheajaks maale tädile külla. Tädi elab suures majas üksinda ja külalisi pole käinud juba tükk aega. Põhimõtteliselt seal kummitab. Aga see pole mingi tavaline krigisevate uste ja ulguvate vaimudega loss. See on kõige pöörasemate eriefektidega varustatud maja, mis toitub oma külalistest.

Tuleb tunnistada, et väga väga eriline film. Kui pool filmi oli vaadatud mõtlesin, et uskumatult novaatorlik, kuid siiski lihtsalt tipptasemel tehtud eneseteadlik campmuinasjutt. Ei tahaks üldse Tim Burtoni või "Moulin Rouge"iga võrrelda. See lörtsiks ära kogu värskuse mis siin leidub. Ei mingit ajupesu. Ja jumala eest, keegi ei hakka laulma! Natukene nagu meenutaks "Amelie"d, ainult et "Hausu" ei ole mingi geifilm. Aga see puudutab vaid väikest osa kogu esteetikast. Põhiline eripära on, et konkreetselt igal minutil toimub üllatus. Minevikustseenid on nagu koloreeritud tummfilmis, rongisõit tädi juurde on nagu "Yellow submarine"... Illustratsiooniks üks suvaline näide - mingi poiss sõidab tüdrukutele järgi ja küsib teed ühelt imelikult arbuusimüüjalt. Müüja pakub oma arbuuse ja kui poiss ütleb et ta vihkab neid, et talle meeldivad hoopis banaanid, siis arbuusimüüja ehmub koledal kombel ja temast jääb järgi ainult suitsupilv ja õhus hõljuv pealuu. See omakorda ehmatab hirmsasti poissi, kes hüppab ruttu autosse ja hakkab karjuma: "Nanaab, nanaab, nanaab.." Rohkem arbuusimüüjat ega poissi filmis ei mainita. Stseen on esitatud nagu edasi-tagasi klõpsivate slaididena.

Kõigil tüdrukutel on iseloomulikud hüüdnimed. Kung Fu oskab kakelda, Mac (mis on tuletatud mitte MacDonaldsist vaid sõnast "stomach"!) on kõige isukam jne. Huvitav kas see on äkki vihje seitsmele pöialpoisile? Vaheldumisi siirupise "Amelie" campiga on ülirõõmsameelset kolledzi rock'n'roll fiilingut, umbes nagu "Grease"is. Soundtrack on ka superhea. Ma arvan et kui Tarantino oleks valinud "Suspiria" muusika, liigselt süngusele rõhumata, siis see oleks selline välja tulnud.

Ja mida kaugemale areneb seda pöörasemaks muutub. Kõige intensiivsemad on maja kummitusstseenid. Väike loetelu: helendavate klahvidega ja animeeritud välgunooli sähviv tiibklaver, mis naksab ära klaverimängija sõrmed (ja need jäävad endiselt klaverit mängima), hiiglaslikud ringi hõljuvad punased huuled, verd pritsivate sahtlitega kapp, tantsiv luukere, naerev arbuus.. Mitte et need seal niisama ringi lendaksid - kõike saadab tohutu diskovideo efektide virrvarr. Lõpuks saab teada ka, miks siis maja seda kõike teeb. Sest "igaüks kes on piisavalt kaua maganud muutub näljaseks ja ärkab üles".

reede, 16. november 2007

"Battle Royale" (2000)



director: Kinji Fukasaku
122min.
Japan




Kui film vaadatud sai, olin täiesti kindel et see peab olema tehtud koomiksi järgi. Lõpp jättis veel eriti sellise mulje. Aga tuleb välja et ei olegi - hoopis tavalise raamatu järgi vändatud.

Oli head ja oli halba. Kõige rohkem häiris mind isiklikult filmi nilbelt moraliseeriv toon. Mind valdas umbes samasugune segane tunne nagu näiteks "Reporterit" vaadates - ei saa päris täpselt aru kas see on idiootide tehtud meelelahutus või on see meelelahutus tehtud idiootidele. Võib ju leppida, et on majanduskriis, õpilased ei viitsi koolis käia ja ei austa täiskasvanute autoriteeti. Aga miks peab seda toppima vägivallafilmi? Kas siit peaks midagi õppima või?

Idee oli tegelikult lihtne Ja vaimukas - ellujäämismäng, kus üks keskkooli klass on vangistatud saarele ja nad peavad üksteist juhuslikult kätte jagatud relvadega tapma. Iga kord kui keegi sureb ilmub ekraanile õpilase nimi ja number ning kui palju neid veel järel on. Jällegi hea mõte - ega muidu ei suudaks vist küll punktiseisu jälgida. Takeshi Kitano ükskõikselt julma mängujuhi roll oli cool. Märkasin, et tas on midagi ühist Clint Eastwoodiga. Soundtrack, mis koosnes ainult klassikalise muusika hittidest andis filmile suurejoonelise meeleolu. Klassikaline muusika vist tekitab alati seda. Loodus oli ka ehedalt jaapanipärane.

Aga jah, kole on vaadata kuidas noored inimesed võitlevad südametunnistusega ja pilluvad õõnsaid ahastavaid fraase nagu mingid viimased dramaqueenid. Kokkuvõtvaks moraaliks on (trummipõrin ja fanfaarid), et tõeline sõber on valmis surema oma kaaslase nimel. Masendav küünilisus ja nullteravmeelsus.

neljapäev, 15. november 2007

"I, zombie: the chronicles of pain" (1998)



director: Andrew Parkinson
79min.
UK




Ootused ei olnud just teab kui kõrged, kui leidsin kunagi selle filmi Stockmanni odavmüügilt. Tahtsin lihtsalt osta midagi. Polnud sellest varem kuulnud ka ja eeldasin, et ehk on mingi naeruväärselt loll splatter vähemalt. Väga sümpaatne film on tegelikult. Ainult kiidaks.

Ma ei tunne üldse hästi filmide tehnilist poolt. Nii et ma ei tea miks see nii on, aga igaüks saab aru, et korralikel kinofilmidel ja telefilmidel on erinev pildikvaliteet. Odavate teleseriaalide pildil puuduks nagu sügavus. Ja värvid on kuidagi toored. Hea oleks, kui keegi selle lihtsas keeles ära selgitaks.

"I, zombie" on selle sama odava ja plassi telelavastuse kvaliteediga film. Näiteks "Nekromantik"uga on sama lugu. Mõlemad mõjuvad erakordselt räpaka naturalismina, mis on muidugi väga hea näitaja zombiõuduka kohta. Splatter-esteetika kohalt on ka väga sarnane "Nekromantik"ule. Keskmisest zombifilmist erineb see siin aga päris kõvasti.

Kõigepealt, peategelane ei ole elav surnu üheski traditsioonilises mõttes. Ta keha roiskub küll nagu laibal ja ta himustab inimliha nagu zombidele kombeks, kuid mõtlemisvõime ja muud inimlikud omadused on sealjuures endiselt säilinud. Zombi peab kroonikat, kus ta kirjeldab oma moondumisprotsessi, arvestab kui kaua saab toituda ühest inimkehast jne. Teda vaevab igatsus oma sõbranna järele. Halearmsad on kohad, kus ta jalutab Londonis ja jälgib kurvalt armunuid purskkaevu ääres ja siis vaatab pärast kodus oma tüdruku fotosid. Siit on tuletatud unikaalne teemaarendus - masturbeeriv zombi (millel on väga karmid tagajärjed)! Kui seda veel kuskil mõnes filmis ette tuleb, siis saab see olla ainult Troma stuudio film.

Teiseks ei ole siin tüüpilist õudusfilmidele omast suspense'i või hämarat müstilist meeleolu. Sünge on küll aga see on selline argine süngus nagu näiteks Mike Leigh filmides. Siin mõjub see realism oma amatöörlikkuses küll koomiliselt, mis on isegi veel õõvastavam.

Vahepeal on veel intervjuulõigud zombinoormehe endise kallima ja selle uue boyfriendiga. Intervjuu on tehtud nagu mõni aeg hiljem ja seal püütakse leida põhjendust noormehe ootamatule kadumisele.

Tagline on päris eneseirooniline: "In the tradition of David Cronenberg's The Fly"

kolmapäev, 14. november 2007

"Brainiac: El baron del terror" (1962)



director: Chano Urueta
77min.
Mexico




Filmikarbi kaanele on kirjutatud "The most bizarre horror movie. Ever." Loomulikult ei saa neid reklaamihüüatusi kunagi puhta kulla pähe võtta. Nii võiks arvata et praktiliselt iga film on incredible masterpiece ja instant classic. Aga fännid tõesti korrutavad igal pool kui bizarre see "Brainiac" ikka on. Eks oli vaja siis ära vaadata. Aus reklaamlause oleks olnud "One of the many bizarre horror movies made in sixties".

"Brainiac" ei erine oluliselt kümnetest teistest piiratud vahenditega tehtud vanadest ulme-/õudusfilmidest ja neil kõigil on mingid oma väikesed nõksud, mis panevad kulmi kergitama (kasvõi see sama hiljuti vaadatud "Horrors of spider island").

Film algab inkvisitsiooni kohtuistungiga. Kuulatakse üle parun Viteliust, keda süüdistatakse laipadega ennustamises (?) ja naiste võrgutamises. Ja ega ta ei varjagi oma nõidumisoskust - nagu muuseas võlub endal ahelad jalgade ümbert ära. Nõid viiakse hukkamisele, mille käigus ta paneb oma kohtumõistjate peale needuse, lubades kättemaksu nende järeltulijatele. Seda ennustab ühe komeedi ilmumine ja see kordub 300 aasta pärast. Tuleriidastseen on väga sarnane Mario Bava "Mask of satan" algusele - siseruumides filmitud lihtne kuid mõjuv gooti atmosfäär. Raagus puuvõred, dramaatiline valgus, tõrvikud, maskides timukad. Siin on ainult sisse toodud eriefektid (see, kuidas parun suudab läbi maski identifitseerida inkvisiitorite näod), millele ei tundu olevat muud põhjust, kui mõjuda lihtsalt kohatult veidrana.Järgneb ajahüpe ja film jõuab oma kaasaega - aastasse 1961. Käes on kättemaksutund. Taevast liuglebki alla kivikamakas, mille seest astub välja moondunud parun. Tal on pulseeriv kummist kuradimask, pikk haraline ussikeel ning abitult tolknevad krabisõrgade moodi käpad. Ei viitsi nüri üksikasjalikkusega kogu filmi ka ümberjutustada. Lühidalt siis, et parun viib oma plaani üldjoontes täide ja lõpuks tulevad kaks politseid (nad näevad välja oma spetsiaalses kollitapmise varustuses täpselt nagu ghostbusterid!) ja tapavad ta leegiheitjatega ära.

Põhiline naljanumber on kuidas parun maiustab ajudega. Need on tal kena antiikse karika sees salalaekas peidus. Öeldes, et ta peab rohtu võtma, hiilib ta laeka juurde ja pistab siis neid väikse lusikakesega. Parim wtf-stseen on kui parun võtab ülidramaatilise muusika saatel salalaekast ajudekarika, läheb kõrvaltuppa... ja paneb karika uude laekasse. Stseeni lõpp.
Samuti pakkusid lõbusat meelelahutust tema rünnakud. See käis alati täpselt ühtemoodi. Paaril korral isegi täiesti üks ühele lavastatult - kõik tegelased on paigutatud samas ruumis samadele kohtadele ja isegi liigutused on samad. Enne ajude imemist hüpnotiseeritakse ohvrid ära - nende tardunud jõllitamine on kah täitsa vaatamisväärsus.
Mitu korda oli väga selgelt näha, et kui esiplaanil oli paar tegelast autoga või pargis jalutamas, siis tagaplaaniks oli suur foto. Pole mujal seda vana nippi veel nii läbinähtavana kohanud.
Aga ma oleks äärmiselt pettunud, kui see jääks mu kõige veidramaks õudusfilmielamuseks.

teisipäev, 13. november 2007

"Stereo" (1969)



director: David Cronenberg
65min.
Canada




Esimene Cronenbergi täispikk film. Mustvalge. Kohe märgatav ebatavaline asi on, et filmis valitseb vaikus. Mitte ainult, et tegelased ei räägi ja puuduvad muusika või olmehelid. Täielik vaikus nagu ilma saundträkita tummfilmis. Ja läbi kogu filmi loeb anonüümne hääl teksti. Loeb ühe lõigu, peab paar minutit pausi, siis loeb järgmise lõigu jne. Tekst on akadeemiliselt kuivas vormis uurimustöö ettekanne. Teemaks on seitsmel noorel täiskasvanul läbiviidav eksperiment, mis toetub parapsühholoogi dr. Stringfellow teooriatele. Katsealustel on kirurgiliselt eemaldatud kõnevõime, mis on suurendanud nende telepaatilisi võimeid. Samuti uuritakse nende seksuaalset käitumist.

Tegevus toimub kuuekümnendate modernse arhitektuuriga stiilses sanatooriumis, kus pole kedagi peale katseisikute. Mingit actionit ega draamat ei toimu. Inimesed jalutavad koridorides, kõnnivad treppidest üles-alla, istuvad, mõtlevad ja igavlevad niisama. Vahest muutuvad omavahel intiimseks või siis satuvad kergesse konflikti. Ühesõnaga olesklevad perspektiivitult nagu sanatooriumikülastajad ikka ainult selle vahega, et ei räägi omavahel.Lõpus teatab hääl siiski, et eksperiment oli katsealustele väga stressitekitav - kaks tegid enesetapu (mainitakse, et üks puuris omale trelliga augu pähe) ja ülejäänud vajasid psühholoogilist taastusravi.
Alguses tõotas väga koormavat filmikogemust. Ikka see erialasest terminoloogiast kubisev vaevu mõistetav tekst ja see painav vaikus. Kuid pilt on seevastu väga esteetiline. Kunagi ei ole kaadris midagi üleliigset, pilt on puhastatud igasugusest tähelepanu kõrvalejuhtivast mürast. Nõudlik film igal juhul, kuid vaieldamatult huvitav ja eriline. Ühel hetkel harjub ära ja võib rahulikult vaadata nagu meditsiinilist õppedokumentaali. Sai veenduda, et Cronenberg on algusest peale oma seksuaalpatoloogia/kehaeksperimentide rida ajanud.

"Don't look now" (1973)



director: Nicolas Roeg
110min.
Italy/UK




Kunagi ühte blogi kirjutades üritasin tuua paar näidet sürrealistliku õuduse kohta filmides. Midagi ratsionaalse mõtlemisega raskelt põhjendatavat, mis siiski mõjub kui kõige reaalsem oht. Päris elus see tavaliselt vist nii toimibki - mõistmatud nähtused ja olukorrad ongi põhilised hirmutekitajad. Aga filmides suudetakse seda üsna harva saavutada. Tuli meelde üks stseen "Mulholland drive"ist ja samuti "Don't look now". Ja nüüd viimastel päevadel, kui isegi inimesed trollis Lynchist räägivad, hakkasin ise ka ette kujutama, et ju see võrdlus ei tekkinud tühjalt kohalt. "Don't look now" tundub kuidagi väga Lynchilik teatud mõttes. Sarnased kummitama jäävad lahtised otsad ja äraolevad tegelased, kes justkui ühenduslüliks olme ja unenäo vahel. OK, hakkasin värske pilguga siis üle vaatama - hoopis "Vernanda" tuli meelde..

Film on stiililt niisugune Vana Maailma hõnguline draama, millega mul seostub näiteks "Last tango in Paris" jne. Kuid algusest peale väga emotsionaalselt laetud. Kõigepealt juhtub suur peretragöödia. Siis vahetub keskkond ja saab hakata jälgima kuidas peaosas olev abielupaar tuleb toime sellest üle saamisega. Peab ütlema, et seda on kujutatud väga veenvalt - ei mingeid hüsteeriahoogusid või endassekapseldumisi. Küll aga on kogu aeg tajutav mingi haprus või kaalutaolek. Kui hakkavad juhtuma natuke imelikud asjad, siis sellest juba piisab, et tegelastel kaoks reaalsusetaju. Tegevus toimub Veneetsias ja see ongi siin nagu Vernanda - muuseum-linn, kus on väljakujunenud oma rütm ning elanikud on uudishimulike turistide vastu reserveeritult sõbralikud. Kajavaid kitsaid tänavate, sildade ja kanalite labürinte on osavalt salapära tekitamisel ära kasutatud. Läbivalt on filmis eriline tähendus ka punasel värvil. Seda on väga vähe, nii et iga kord kui midagi erepunast kaadrisse ilmub, mõjub see tähendusrikka sümbolina.

Umbes filmi keskel on ilma erilise põhjenduseta päris kirglik seksikoht. Kindlasti parim stseen omasuguste hulgas mis ma näinud olen. See näitab kuidas abielupaar kogeb taas hetkelist intiimsust pärast pikka leinaperioodi. Olukorra argisust rõhutab montaazh, kus vaheldumisi voodis toimuvaga näidatakse sama paari hommikul riietumas. Lõpuminutitel läheb film väga pingeliseks. Tükk aega on arenenud segadusttekitav kokkusattumuste ja halbade eelaimduste jada, mis nõuab lahendust. Ja saabubki täiesti värdjalikult hirmus finaal (sõna otseses mõttes, sest keskses rollis ongi üks värdjalik hirmutis), mis lihtsalt lõpetab kogu loo fataalse löögiga. Ja järgi jääb hulgaliselt küsimusi ja võimalikke teooriaid. Neid analüüsides ei jõua eriti kuskile, kuid polegi mõtet. Palju mõjuvam ongi banaalseid põhjendusi mitte tunnistav müstika.
Juba pikemat aega mu täielik favoriit psühholoogilises õuduses.

pühapäev, 11. november 2007

"Horrors of spider island" (1960)




director: Fritz Böttger
77min.
Germany




Singapuri suunduv lennuk, kus trupp tantsutüdrukuid ja nende mänedzher, kukub ookeani kohal alla ja seltskond satub mahajäetud saarele, kus on on suured ämblikud. Üks ämblik hammustab mänedzheri, kes muutub siis karvase näoga sõjakaks hirmutiseks.

60ndate alguse Saksa päritolu monster-film. Haruldane nähtus, aga ega seda muidu küll kuidagi ei aimaks. Mängitakse ameeriklasi ja räägitakse inglise keeles. Mõnusalt lihtne b-film suveriietes ringilippavate neiude, nukufilmi ämblike ja estraadidzässiga.

B-filmilikke pärleid ei pea kaua ootama. Kohe kui ilmuvad esimesed välistseenid saab nautida ilmselge siseruumi akustikaga dubleeringut. Pole raske ette kujutada veeämbritega solistavaid heliefektimeistreid. Ja siis sellised rabavalt lihtsustatud mõttekäigud: mõni hetk pärast saarele jõudmist leitakse kuskilt maast haamer. Haa, selge, järelikult on siin uraanikaevandus - haamril on ju pikk käepide! Uraanikaevandust on vaja mainida selleks, et kuidas muidu seletada mõrvarlikke hiidämblikke - eks ikka radioaktiivne kiiritus. Kui kõiki taolisi asju siin filmis kirjeldada, tuleks väga pikk jutt.

Tegelased käituvad kogu aeg kuidagi ebaadekvaatselt nagu Warholi olmekomöödiates. Loo ülesehitus on tüüpiline - alguses on kõik nõutud ja rahutud üksildase saare vangid, siis muutub üks neist ohtlikuks mutandiks, pinge kasvab, siis lisanduvad paar tegelast ja üritatakse arendada mingit sugudevahelist kõrvalliini. Paarikümneks minutiks unustatakse ämblikud üldse ära ja film keskendub aiapeole ning tobedatele dialoogidele. Ega need ämblikud ja mutant ei tundugi niiväga ohtlikud seal. Neil paistab metsas endalgi tegemist küllaga olevat, mõnel üksikul korral ainult satuvadki kaadrisse. Kui nüüd kaine loogikaga võtta, siis ega metsloomad ju ei aja ka inimesi suvilates päise päeva ajal taga. Aga sellistes filmides loobutakse tavaliselt loogikast põnevuse säilitamise kasuks. Hmm... Anyway, lõpuks saadakse ühisel jõul mutandist võitu.
Kuid... Pingelist olukorda alguses on kujutatud põhiliselt nii, et naised kaklevad riiete pärast. Kui mänedzher on muutunud monsteriks, siis ta hirmutab naisi pannes neile korraks oma koledad karvased käpad seljatagant ümber kaela. Ja lõpuks, kui selgub et koletis kardab kohutavalt tuld, aetakse teda mingite säraküünaldega mööda saart taga ning suurest hirmust tule ees valib ta vabasurma (vähemalt täpselt selline mulje jääb) - filmi lõpus ta lihtsalt kõnnib sohu ja teeb seda niikaua kuni on lõplikult mülkasse vajunud.

neljapäev, 8. november 2007

"Guinea pig: flower of flesh and blood" (1985)




director: Hideshi Hino
49min.
Japan




Kuigi pole kahjuks ülejäänud Guinea Pig seeriat näinud, tundub et see on neist enimräägitum. Ja maine on neil filmidel ikka ülimalt kurikuulus, peaaegu kriminaalne. Kirjutatakse täiesti tõsimeelseid hoiatusi, kuidas need võivad hulluks ajada jne. Ma sain päris kõva elamuse, kuid hüperrealistliku veristamisega on see ainult kaudselt seotud. Muidugi on see siin peamine vaatamisväärsus, kuid on üht-teist muudki olulist, mida üldse ei rõhutata. Kui ühe sõnaga asja idee kokku võtta, siis see sõna oleks "eksponeerimine". Erinevalt isegi paljudest kõige algelisematest splatterfilmidest on siin niivõrd minimaalseks kokkupressitud süzhee kui vähegi võimalik, nii et suurt muud filmis polegi peale ühe inimkeha tükeldamise võimalikult detailse näitamise. Põhimõtteliselt pornoklipp noh. Tohutult nihestavalt mõjub ka see, et otsest agressiivsust filmis tegelikult pole. Ohvrile süstitakse mingit tuimestit, mis jätab ta ärkvele, kuid teeb valu osas täiesti tundetuks ja kui algab lihunikutöö, siis käib see kõik tema nõutult uimase pilgu all. Lihunik ise on ka rahulik, teeb oma tööd kiirustamata, ei karju ega tõmble. Ta on riietatud vanaaegsesse samurai raudrüüsse ja ta nägu on valgeks värvitud nagu kabuki teatri näitlejal (tegevus toimub kaasajal). Ta loeb pühalikul häälel haikusid ja paneb iga etapi puhul (alguses jäsemed, siis siseorganid, lõpuks pea) valgusti ette uue värvifiltri. See kõik tähendab rituaali, valgustus on nagu primitiivne värvimuusika teatrietenduses. Kui tükeldamine saab läbi näeme samurai tagatuba, kus on hoiul hulgaliselt varasemaid trofeesid. Selle ohvrialtari ees esitab ta lõpuks erakordselt morbiidse põrgupiinadest jutustava laulujoru.

Ma tahan öelda, et see on üks haruldane filmiperformance, mis kasutab üsna ligilähedast keelt Viini Aktsionistidele.

"Awakening of the beast" (1969)



director: Jose Mojica Marins
93min.
Brazil




Selle filmi nurusin kunagi välja Opsi käest. Üks mu esimesi filme plaadi peal enne kui olin isegi DVD-mängija muretsenud. Olin varem näinud paari teist Coffin Joe filmi ja arvasin, et nad on kõik umbes ühesugused - siuksed põrgulikud low budget happerännakud. Aga võta näpust, "Awakening of the beast" on hoopis laiem teema ja parajalt nõudlik väljakutse. Niiöelda film filmis.

Sisu on, et autor koos erudeeritud seltskonnaga istub hämaras ruumis laua ümber ja peab debatti ühiskondlike pahede teemal. Kõik need on seotud narkohädadega. Järjest tuuakse näiteid, vaadatakse neid näiteid illustreerivaid lühilugusid ning pärast kommenteeritakse. Ses mõttes on tegemist antoloogia-filmiga. Lühilugudes võetakse läbi kõik tüüpilised fetishid nagu vuajerism või zoofiilia (üllatuslikeim neist on lugu mehest, kes peseb naiste musta pesu ise mõnust värisedes), tehakse märkusi abielurikkumise ja soolise ebavõrdsuse kohta. Lõpuks jõutakse välja Coffin Joe enda, kui ülima pahelisuse sümboli juurde. Vaadatakse teleintervjuud, kus ta kaitseb ennast keskklassi väljakutsuvate küsimuste ees ning siis viiakse läbi eksperiment, kus patsientidele süstitakse LSDd ja nad satuvad läbi une Coffin Joe nägemuslikku filmikeskkonda. Kuni siiamaani on kommentaatorid olnud kõige suhtes kuidagi skeptilised (jajajaaa-see-kõik-on-ju-nii-tavaline hoiakuga), mis on üsna imekspandav - justkui ajaksid nad ise teravaid elamusi taga. Aga viimase loo puhul jõuavad kõik üksmeelele, et tõepoolest - Coffin Joe on ainus ja õige. Nagu "Reefer madness" kõverpleeglis.

Montaazh on ebatavaliselt järsk, jätab eksperimentaalfilmi mulje. Mulle meenus isegi millegipärast Godard. Palju on stseene pidutsevate klubinoorte ja seda saatva freakbeatiga, siit meenus "Funeral parade of roses". Nagu näha ei ole kaugeltki tegu mingi tavalise exploitationiga. Kindlasti oma vormilt ta seda on ja veel eriti räige selline, kuid on ka mingi raskelt tabatav alltekst. Või nagu Kaarel, kellega seda viimati koos vaatasin kommenteeris - ei suuda kõiki vihjeid lihtsalt tabada, sest puuduvad piisavad teadmised seal kultuuriscenes toimunust. Väga spetsiifiline värk ikkagi, mis ühtepidi haakub ülemaailmse 60ndate kontrakultuuriga, kuid eks igal pool olid selleks omad tingimused.

"The clan of the cave bear" (1986)



director: Michael Chapman
99min.
USA




Parim ost, mille ma oma kodukoha Comarketis teinud olen. Maksis 12 krooni. Ja oi kuidas koopainimeste filmid mulle meeldivad.

Eelajalooliste exploitation-, fantaasia- ja komöödiafilmide traditsioon on pikk. 60ndate "One million years B.C." oma analoogidega oli ja on siiamaani camp nali, kuid alates 80ndast aastast, kui tehti "Quest for fire", muutusid selliste filmide standardid jäädavalt. Ja siis, nagu ajakapslist, ilmus aastal 1986 äkki "Koopakaru klann" - paatoslik ürgajaeepos blondi kangelanna Aylaga peosas (Daryl Hannah, keda nähtud korduvalt utoopiliste olendite nagu näkk ja hiidnaine rollides). Film on tehtud umbes samas võtmes nagu Barbar Conan, Beastmaster ja kõik need teised selle aja sword & sorcery saagad. Pidevalt saadab filmi kaameratagune jutuvestja hääl. Vähe sellest, ka neandertaallaste häälitsustele on lisatud subtiitrid. Kogu nende olemus on muidugi algusest lõpuni naljakas. See kuidas nad alguses viisakalt üksteist nimepidi tutvustavad, kuidas nad arvutavad oma kivikestega ja kui neil läheb juhe kokku kui kive on rohkem kui kolm. Kuidas vana nõid seletab kogu aeg mingitest hingedest. Kuidas üks invaliidistunud kütt hädaldab, et temasse suhtutakse kui naisesse jne. Läbilöögivõimelise ja iseteadliku naise ideed on siin üldse kõvasti arendatud. Mõned taotluslikud naljad on ka, see keerab kogu loo veel eriti üle võlli. Igasugused antropoloogilised faktid on juba eos visatud kus seda ja teist. Aga mingis paralleelmaailmas eksisteeriva tahtmatu campi näitena on Klann vist huvitavaim omasugune.

Mulle meeldis eriti 5-aastane Ayla filmi alguses. Väikese mudilase müttamist oli tore vaadata - nagu "Kõige naljakamates koduvideotes".

teisipäev, 6. november 2007

"Gamera vs. Guiron" (1969)



director: Noriaki Yuasa
80min.
Japan




Vist oli tekkinud kerge aasialembus, igaljuhul esimeseks pärast hirmsat "Devil's dynamite"i valisin just selle. Ja vastavalt prognoosile, et kõik tundub "Devil's dynamite"i kõrval puhas kuld, oligi kohe võrratult hea. Tegelikult oli ka hea, aga nüüd oli veel parem.
Piinlik küll kuid tunnistan ausalt, et see oli mu esimene kajiu-film. Pilte Jaapani filmimonstrumitest olin varem küll ja küll vahtinud, seega polnud midagi nii väga üllatavat. Naljakad käpiknukud ja puha, kuid siiski jäi senini mõistmatuks, et mis se's kõiges siis niiväga big deal on? Kui keegi teine ka nii skeptiline on, siis arvan et tuleb lihtsalt üks film tervikuna ära näha. Lääne stop-motion on hoopis midagi erinevat. Siuke kvaliteedikeskne. Et kas imetlusväärselt meisterlik või vastupidiselt kohmakas, kuid alati kuidagi iseloomuvaene. Tuimad nagu laste action-nukud. Antud filmi põhimonstrum Gamera - interplanetaarne hiidkilpkonn ja kõigi hätta sattunud laste omakasupüüdmatu abiline - on liikudes volti kägarduvast vahtkummist ja mitte rohkem realistlik kui Hunt Kriimsilm, kuid pakubki sel moel hoopis mingi teise vaatenurga (Kriimsilma puhul ei hakka ju ometi norima, et tal käppade küljes tamiilid ripuvad). Ja seda traagilisemad on kohad, kus see rõõmsameelne mandlisilmadega koll oma sinisest verest nõretab ja valu käes pasundab.

Üks väike tähenärimisjutt ka. Filmi ameerikale tehtud variandi pealkiri on erakordselt nüri - "Attack of the monsters" ehk koletiste kallaletung. Kuid peale selle on ta veel ka eksitav. OK, filmis on kaks koletist ja nad kaklevad omavahel. Seda saaks nimetada võitluseks, ehk isegi duelliks, kuid kallaletung?! Et tungivad üksteisele kallale vä??

Kokku on kõik üks sõbralik lasteulmekas, peaosas kaks väikest poissi, kes satuvad ufotaldrikuga eksirännakul olles võõrale planeedile, kus elavad salakavalad kaksikõed. Neil on lastega kurjad kannibalistlikud plaanid. Klassikaline tulnukaglämm liibuvate kostüümide ja antennidega. Nagu The Rocketsi muusikavideotes. Kuid lastemuinasjutuga segamini on ka täiesti ajakohane populaarteaduslik sci-fi - radarisignaalid, valgetes kitlites teadlased jne. Seda kummalisem.

Lõpuks selline tähelepanek ka, et kõigi osatäitjate, eriti laste kõnemaneer on spetsiifiline. Alati kindlameelne ja korrektne. Teatud mõttes ka hirmuäratav, nagu siis kui kokku satuvad ülim optimism ja idealistlik eluvõõrdumus. Meenusid kangelased nõukogude propagandast.