"Awakening of the beast" (1969)

director: Jose Mojica Marins

93min.

Brazil

Selle filmi nurusin kunagi välja Opsi käest. Üks mu esimesi filme plaadi peal enne kui olin isegi DVD-mängija muretsenud. Olin varem näinud paari teist Coffin Joe filmi ja arvasin, et nad on kõik umbes ühesugused - siuksed põrgulikud low budget happerännakud. Aga võta näpust, "Awakening of the beast" on hoopis laiem teema ja parajalt nõudlik väljakutse. Niiöelda film filmis.

Sisu on, et autor koos erudeeritud seltskonnaga istub hämaras ruumis laua ümber ja peab debatti ühiskondlike pahede teemal. Kõik need on seotud narkohädadega. Järjest tuuakse näiteid, vaadatakse neid näiteid illustreerivaid lühilugusid ning pärast kommenteeritakse. Ses mõttes on tegemist antoloogia-filmiga. Lühilugudes võetakse läbi kõik tüüpilised fetishid nagu vuajerism või zoofiilia (üllatuslikeim neist on lugu mehest, kes peseb naiste musta pesu ise mõnust värisedes), tehakse märkusi abielurikkumise ja soolise ebavõrdsuse kohta. Lõpuks jõutakse välja Coffin Joe enda, kui ülima pahelisuse sümboli juurde. Vaadatakse teleintervjuud, kus ta kaitseb ennast keskklassi väljakutsuvate küsimuste ees ning siis viiakse läbi eksperiment, kus patsientidele süstitakse LSDd ja nad satuvad läbi une Coffin Joe nägemuslikku filmikeskkonda. Kuni siiamaani on kommentaatorid olnud kõige suhtes kuidagi skeptilised (jajajaaa-see-kõik-on-ju-nii-tavaline hoiakuga), mis on üsna imekspandav - justkui ajaksid nad ise teravaid elamusi taga. Aga viimase loo puhul jõuavad kõik üksmeelele, et tõepoolest - Coffin Joe on ainus ja õige. Nagu "Reefer madness" kõverpleeglis.

Montaazh on ebatavaliselt järsk, jätab eksperimentaalfilmi mulje. Mulle meenus isegi millegipärast Godard. Palju on stseene pidutsevate klubinoorte ja seda saatva freakbeatiga, siit meenus "Funeral parade of roses". Nagu näha ei ole kaugeltki tegu mingi tavalise exploitationiga. Kindlasti oma vormilt ta seda on ja veel eriti räige selline, kuid on ka mingi raskelt tabatav alltekst. Või nagu Kaarel, kellega seda viimati koos vaatasin kommenteeris - ei suuda kõiki vihjeid lihtsalt tabada, sest puuduvad piisavad teadmised seal kultuuriscenes toimunust. Väga spetsiifiline värk ikkagi, mis ühtepidi haakub ülemaailmse 60ndate kontrakultuuriga, kuid eks igal pool olid selleks omad tingimused.