pühapäev, 30. november 2008

"The honeymoon killers" (1970)



director: Leonard Kastle
115min.
USA









Hea oli vahelduseks midagi korralikku ka vaadata. Criterion on oma filme alati hoolikalt valinud, vähemalt nad põhjendavad ennast alati pikkade esseedega, ja "Honeymoon killers" pole erand. Aluseks on võetud lugu 40ndate lõpu Ameerika sarimõrvaripaarist Martha Beck ja Raymond Fernandez, keda kutsuti "Lonely Hearts killers"iteks. Nad kohtusid sellenimelise tutvumisbüroo kaudu ja hiljem kasutasid ohvrite leidmiseks sama võtet. Martha oli ülekaaluline medõde ja Raymond Hispaania päritolu aferist. Raymondit mängib poksija minevikuga Tony Lo Bianco ja tal ongi täpselt see arhetüüpne poksija seksapiil (nagu näiteks Chris Isaakil). Aga nad ei olnud sedasorti kompulsiivsed sarimõrvarid, kes juba lapsena alustavad loomapiinamisega, vaid nende seitseteist tapatööd olid pigem läbimõtlematute väljapressimisplaanide paratamatud kõrvalnähud, mis alles hiljem muutuvad külmaverelisteks mõrvadeks.

Serialkillerite eluloofilmidega on alati nii, et fännid on jube kriitilised kui minnakse faktidest mööda. Ise ka, kui leian mõne järjekordse sellise filmi, siis esimese asjana uurin kohe, et kuivõrd elutruu ta ikka on ja kui ei ole piisavalt, siis kipun sinnapaika jätma. Ilma faktideta muutuvad need filmid lihtsalt suvalisteks thrilleriteks. "Honeymoon killers"is pole ka tõe osas just näpuga järge aetud, kuid siin nagu ei kõlba seda ette heita. Filmi tugev külg ongi just väga usutavalt väljamängitud inimtüüpide ja nende omavaheliste suhete kujutamises. Minu torrent on teleprogrammi TCM Underground salvestus, kus sissejuhatuseks teeb tutvustuse Rob Zombie ja ka tema rõhutab seda ilustamata loomulikkust, mis mõjub karmilt ja värskelt, kui panna võrdluseks kõrvale näiteks üleromantiseeritud "Bonnie & Clyde"i film (tapmiskohad aegluubis dramaatilise muusika saatel jne.) Ohvritest pole tehtud süütuid lambukesi, põhilised naljakohad ongi just need, kus nende üle ironiseeritakse.

Leonard Kastle on filmimaailmas üsna erandlik kuju. Tegelikult oli ta helilooja, kes kirjutas vanamoodsalt romantistlikus stiilis oopereid ja libretosid. Ta eeskujuks oli väidetavalt Mahler ja siin filmis on taustamuusikana kasutatud ka ainult katkendeid mahleri teostest. Peale "Honeymoon killers"i pole Kastle ühtegi filmi teinud. Seda enam väärib tähelepanu, et film on nii hästi õnnestunud.















Raymond Fernandez & Martha Beck

neljapäev, 27. november 2008

"Beyond the door" (1974)


director: Ovidio G. Assonitis
99min.
Italy / USA
"Beyond the door" on Itaalia (sisevõtted) ja Ühendriikide (välivõtted Californias) koostööfilm, üks paljudest kus on kujutatud seestumust nagu seda võib näha "The exorcist"is. On naine, kes ajab suust rohelist löga välja, räägib moonutatud häälel sündsusetut juttu ja pea teeb 180 kraadise pöörde (samas pole katoliiklust ega üldse mingit religiooniteemat siin üldse puudutatud). Ta ootab lisaks last ja rasedus areneb väga ebatavalisel moel, on oodata antikristuse sündi - see on omakorda laenatud "Rosemary's baby"st. Ega selles pole midagi haruldast, väga harva juhtub kui horroris tullakse lagedale mõne täiesti originaalse algideega ja need filmid saavad kohe ka klassikuteks. Kuid siin on seosed nii ilmsed ja varjamatud, et filmist räägitakse alati kui rip-offist. Nagu teisigi tuntumaid "Exorcist"i interpretatsioone (blaxploitationlik "Abby" ja Türgi "Seytan"), on ka "Beyond the door"i raske tõsiselt võtta. Kui kaameratagune jutustav hääl, mis tutvustab ennast kenasti filmi alguses saatanana, siis muutub see täiesti lootusetuks. Igast otsast kiirgab tavapärast b-filmilikkust, näitlejatööd, loo ülesehitus ja kõik muu mis oleks vajalik usutavaks elamuseks jätab kõvasti soovida, kuid ega ta päris sellel tasemel naljanumber ka pole nagu need teised mainitud. Et polnud siiski suvaline tühipaljas plagiaat, oli mitmeid huvitavaid pisidetaile, mis tegid filmi läbivalt vaadatavaks. Näiteks satanistliku tseremoonia käigus alasti naise näo muutumine habetunud mehe omaks, mis oli üsna leidlik ja samas vaimus perversne nagu "Exorcist"i moondumised."Rosemary" ja "Exorcist" on sellised klassikud nagu ma enne mainisin, nende positsiooni ei tohiks ju ometi mingid kahtlased rip-offid kõigutada, kuid siiski käidi kopeerimissüüdistusega kohtus ja saavutati ajutine kinokeeld. Arvatavasti häiris "Beyond the door"i üllatav publikumenu.

Aga üks asi on siin tõepoolest esmaklassiline - nimelt soundtrack. On lahedaid sündisaunde, vaiksemad kohad meenutasid kusjuures Grünbergi, muidu aga rohkem krimifilmides kasutatud disco-fusion. Autor on Franco Micalizzi, minu jaoks tundmatu nimi. Vaja kindlasti hankida.





















kolmapäev, 26. november 2008

"Please don't eat my mother" (1973)



director: Carl Monson
98min.
USA









"Something Weird Video" on väga palju avaldanud Harry Novaki filme. Novak on oluline exploitationi produtsent, kes on päris palju mõjutanud selle valdkonna trende. "Please don't eat my mother" on infantiilsetele täiskasvanutele suunatud sexploitation-komöödia inimsööja taimest. "The little shop of horrors" on selle kõrval kõrgkvaliteet. Kordamööda vahelduvad stseenid, kus eriti kohmakas plastmasslill nõuab sensuaalsel naisehäälel süüa ja kus mingid noored seksivad. Selle koha pealt ei jää palju puudu hardcore pornost. Lillekasvataja Henry elab koos emaga ja ta on vuajerist, nii et seksikohad on need kus ta parajasti kedagi piilub. Kõige huvitavam on see kuidas filmis on mööda mindud aja kulgemise reeglitest. Näiteks paarike ameleb autos ja Henry vaatab põõsa tagant, siis tulevad kodustseenid lille või emaga, ning tagasi piilumisretkele, kus ikka sama paarike ameleb (nüüd on naine ilma rinnahoidjata), veelkord tagasi koju (on juba uus päev), taas kord piiluma ja ikka sama paar autos. Maksimaalselt pool tundi tundus siuke asi naljakas, aga midagi muud film nagu ei pakugi. Nagu sisu poleks piisavalt absurdne, on vahest dialoogi surutud mingit küündimatut huumorit ja see pole enam üldse naljakas. Eks ta mingi vähetähtis märk campi kaardil siiski on ja seda silmas pidades suutsin kuidagi lõpu ära oodata. Aga miks oli vaja filmi nii pikaks venitada? 30 minutit lühemana oleks kõik palju paremini toiminud.










teisipäev, 25. november 2008

"The hanging woman" (1973)



director: Jose Luis Merino
91min.
Spain / Italy







Nime järgi võiks arvata, et Paul Naschy on mõni maffiaboss, aga ta on hoopis kuulus Hispaania õudusfilminäitleja, üsna tihti ka stsenarist ja rezhissöör. Pika karjääri jooksul on ta kehastanud kõiki kuulsaid kolle ja pahategijaid: Dracula, Frankenstein, ooperifantoom, Quasimodo, zombid, Fu Manchu, muumia, Ivan Julm, Gilles de Ray ja kindlasti keegi veel. Jässakas metsiku pilguga tegelane, Eestis oleks sobinud näiteks parun Von Uexkülliks "Verekivis". Aga eelkõige tuntakse teda libahundina. Ta on olnud selles rollis kolmeteistkümnel korral, mis teeb temast kõige staazhikama libahundi kinomaailmas. Siin filmis on tal nekrofiilist hauakaevaja osa.

"Hanging woman" pole midagi jalustrabavat, aga siiski täiesti vaadatav väike õudus-spektaakel. Vaheldusrikas ja energiline. Tegevus toimub kuskil idaeuroopa külakeses kuhu saabub blond noorhärra nimega Tsehhov. Otse rongilt tulles satub ta kohe surnuaeda ja leiab sealt poodud naise. Edasi tutvume hauakaevaja Igoriga kel on katakombides terve laibakollektsioon, ambitsioonika teadlasega kes mängib surnud konnade ja elektriga, siis veel üks spiritistlik seanss ja mingi põhjendamatu käsikähmlus, pisut erootikat ja lõpukulminatsioonis hakkavad surnud hauast tõusma. Filmi porine hallikaspruun koloriit andis hästi edasi sajandialguse külaelu.

Filmi on levitatud väga paljude erinevate pealkirjade all, üks neist eriti absurdne - "Bracula".