reede, 23. aprill 2010

"Until the light takes us" (2008)

director: Aaron Aites / Audrey Dewell
93min.
USA

Päris mitmeid on ju neid Norra black metali dokumentaale juba tehtud, aga millegipärast on "Until the light takes us"ist justkui rohkem juttu kui teistest. Võibolla on tegemist osava reklaamikampaaniaga, aga võibolla ongi hea film, mis tekitanud palju diskussiooni. Vähemalt mina jäin igati rahule. Pani mõtlema ja aitas nii mõndagi juba ammuilma tuttavat fakti veelgi paremini mõista. Et siis dokumentaal, kus läbi nende kõige olulisemate figuuride mälestuste avaneb pilt Norra 90ndate esimese poole BM skenest. Põhiliselt räägivad Fenriz (Darkthrone) ja Varg Vikernes (Burzum), mõne sõna ütlevad sekka ka Hellhammer (Mayhem), Frost (Satyricon), Faust (Emperor) ja paar tüüpi Immortalist. Õnneks ei ole sõnas ega pildis kordagi mainitud Gorgorothi - bänd, kes minu arust on täiesti alusetu haibi läbi kuulsust kogunud ning kes ei oma Norra saundi kujunemisloos mingit eritähtsust. Peale Vikernesi pole neist keegi just osav meediaga suhtleja ja seda meeldivam on näha kuidas kannatlik kaamera on tabanud hetki, mil muusikud on suutnud vabaneda karmi imidzi kammitsaist ja avavad ennast oma igapäevases olemuses. Näiteks stseen, kus Fenriz keerutab igavledes tooliga ja peab Moonfogi plaadifirma kontoris telefoniintervjuud, vastates igavesti korduvatele pealiskaudsetele küsimustele. Või kuidas ta silmad hakkavad lapsemeelselt särama kui ta näitab kirbuturul letti, kust sai ostetud esimene proovisalvestuste tegemiseks vajalik diktofon. Aga filmi põhiväärtus ja sensatsioon on siiski haruldane (vist isegi ainus) ja põhjalik vanglaintervjuu Varg Vikernesiga. Olin varem tutvunud tema kirjutistega Burzumi ametlikul kodulehel ja need on nii ja naa. Ühelt poolt lammutab ta selgesõnaliselt ennast ümbritsevaid müüte ja kuulujutte, teisalt jälle heietab pikalt-laialt kinnisideeks kujunenud müütilisest rassipuhtusest. Ja fotodel üleolevalt muigav hitlerjugendi soengu ja viikingi habemega arvamusliider muudab kogupildi veelgi vastuolulisemaks. Nii et kuidas siis mõjub see kümnekonna kiriku põletaja ja bändikaaslase mõrvar videointervjuus? Tuleb välja, et ta on täiesti mõistuspärase jutuga, hea väljendusoskusega, täieliku enesekontrolli ja veidi kõhedustekitavalt suure veenmisjõuga karismaatiline härra. Nii kavalalt veenev, et mul pole enam mingit probleemi seoses kirikutepõletamisega, kuigi siiani pidasin seda põhjendamatuks kultuuriväärtuste hävitamiseks. Räägib rahulikult kõik süütamis- ja tapmislood üksikasjalikult ära ja loomulikult välistavad tema tõekspidamised igasuguse patukahetsuse. Ja kuigi tuleb välja, et kellelgi teistest bändimeestest pole kunagi olnud tõsimeelset usku Vikernesi utoopiasse, siis sellegipoolest tunnustatakse tema tegusid. Kui mitte muidu, siis vähemalt meelelahutuse perspektiivis. Samamoodi austatakse ka Fausti, kes istus vangis mingi homo tapmise eest. Ühesõnaga kindlasti pole need asjad mida kahetseda. Kuid keegi ei osanud sel ajal ette näha, et just need samad skandaalid teevad jõulisele Norra skenele saatusliku karuteene. Ülemaailmse tähelepanu ja meediatsirkuse käigus muutus kogu nähtus iseenda valusaks paroodiaks. Iga kivi alt, igast lumisest metsatukast ilmus mõni tuld sülgav laibamaalinguga koll hoides loosungit "True Norwegian black metal". Skene alustajate jaoks oli (ja on siiani) olukord seda piinlikum, et üks olulisemaid tõukejõude oli omal ajal just vastanduda mõttelagedaks laiatarbemuusikaks moondunud deathmetalile, mida hakati mõnitavalt nimetama lifemetaliks. Sest miks on kõik BMi plaadiümbrised mustvalged? Et vastanduda vikerkaarevärvilisse fantaasiamaailma uppunud deathmetalile. Miks kaetakse nägu corpsepaintiga, miks kasutatakse pseudonüüme? Jällegi, et eristuda deathmetalit mängivatest nokkmütsidega rulapoistest. Niisiis, saabus eksistentsiaalne kriis, kadus eneseusk, järgnesid kõikvõimalikud abitud stiilimuutused ja tänapäevaks on jäänud järgi väga vähe bände, kes on suutnud algupärase metslasehoiaku väärikalt säilitada. Satyriconi Frosti roll siin filmis ongi olla näiteeksemplar ühest vist täiesti pöördumatult omamaailma eksinud mustast romantikuhingest. Filmijärgselt vanglast vabanenud Vikernes, kes avaldas ka kohe suurepärase Burzumi plaadi ja endiselt rikkumatu imidziga Darkthrone ajavad veel ainsatena vanakooli rida, kuid neidki vaevab paratamatu tõdemus, et kunagine unistus undergroundist ei tule enam kunagi tagasi.
Aga üks asi jäi mulle täiesti arusaamatuks. Miks oli Fausti intervjuu ajal tema nägu varjatud ja hääl moonutatud? Kas lihtsalt trikk lisamaks põnevust? Või äkki mingi inside joke? Või saab tüüp mingeid surmaähavrdusi? Või on äkki lihtsalt vangis istudes paranoiliseks muutunud?



















esmaspäev, 12. aprill 2010

"Pasolini next to us" (2006)

director: Giuseppe Bertolucci
58min.
Italy

Hariv dokumentaal Pasolini ja tema skandaalseima filmi "Salo" hardcore fännidele. Tunnijagu ilusaid mustvalgeid stille kõnealuse filmi võtetelt, taustaks katkematu heliriba Pasolini monoloogiga. "Salo" on allegooriline film, see tähendab et taust on väga lai ja sellisel läbi ja lõhki ideoloogilisel rezhissööril muidugi jutt jookseb kenasti. Ja jutt kipub keerlema ikka selle ümber, et kaasaja ühiskond, eelkõige noored oma konsumeristlike rituaalidega on hukas jne. Masstootmine, rämpstoit, telekad ja kõik see jubedus. Kokkuvõttev idee on, et seks on kõikvõimas alistav jõud ja selles filmis sümboliseerib seks vastikult manipuleerivat ja olemuselt anarhistlikku kodanlikku korda. Pasolini on muidugi sedasorti tüüp, et ta ei leiuta seda kaitsmaks "Salo"t naziploitationi süüdistuste vastu. Ta on tõesti nii sügavalt läbi imbunud klassivihast, ta tahaks kõik algosadeks lammutada ja mingi oma ideaali järgi uuesti ehitada. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et see kõlab mu kõrvadele nagu veidi peenemalt sõnastatud, aga sama jutt mida raiutakse kuskil kultuurikõrtsis kell kolm hommikul. Ja kas juba 70ndail ei kõlanud taoline õiendamine kohutavalt banaalselt. Seepärast, et hiljuti vaatasin veel ühte teist filmi, nimelt "Can dialectics break bricks" aastast 1973, mis on suurepärane absurdisatiir kogu selle marksistliku prolemöla pihta. Minu arust jäi "Salo" oma sõnumiga 60 aastat hiljaks. Õnneks on juttu ka muust - puhtalt filmitehnikast, sellealastest eelistustest jne. Eks ma vaatan Pasolini ideoloogilistele probleemidele endiselt läbi sõrmede. Et pole tegelikult niivõrd tähtis, mis alustel need filmid tehtud on, kui keel on selline mõnus vihane ja kompromissitu.
























neljapäev, 1. aprill 2010

"The last theft" (1987)

director: Jiri Barta
20min.
Czechoslovakia

Jiri Barta "Krysar" ehk lugu Hamelini linna rotipüüdjast oli juba mitu aastat mu animatsioonide wishlistis. Õnnelikul kombel sain nüüd Barta kogumikplaadi "Labyrinth of darkness", kus on lisaks sellele veel kaheksa tema lühifilmi aastatest 1978-1989. Tuleb tunnistada, et "Krysar" ei meeldinud, sest vaatamata oma süngusele (paaris kohas oli lausa verevalamist) oli ta täpselt sedalaadi nukufilm, mis paneb mind kulmu kortsutama. Esimese mõttena tuli vaadates pähe, et isegi eesti filmina poleks ta parimate hulgas. Näiteks mõneti sarnane Hardi Volmeri "Sõda" on ikka palju parem. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis see "Sõda" ja "Kärbes" on võibolla üldse ainsad lahedad täiskasvanute nukufilmid mida ma näinud olen. "Krysar"ist ma pikemalt ei räägikski, sest palju huvitavamateks osutusid mitmed teised kogumikul olnud stop-motion filmid. Eriti "The last theft". Lugu vargast, kes läheb tühjendama vana mahajäetud maja, kuid lisaks tohutule varandusele leiab sealt ka kummituslikud elanikud. Pealkirjast tulenevalt osutub see kohtumine saatuslikuks. Pilt on sumedates rohekates toonides, kohati ilusti koloreeritud, meenusid Jan Saudeki fotod. Saateks kajasse mähkunud klassikaline muusika, täpselt nagu kummitava maja filmis sobilik. Ja lõpukaadrid toovad sisse Tsehhi eksperimentaalfilmidele nii omase maagilise realismi. Kaamera sõidab majast eemale tänavale, on varahommik, kostavad tänavahääled, möödub esimene tramm...