"Teenagers from outer space" (1959)

director: Tom Graeff
72min.
USA







Ma olen juba piisavalt vanu b-ulmekaid/õudukaid vaadanud ja lihtsalt koomiliste vigade otsimine tundub nüri. See muutub mingil hetkel ümberjutustamiseks. Samahästi võiks ette võtta mõne vana "Pikri" ja hakata karikatuure sõnadesse ümber panema. Üritan seekord midagi põnevamat leida ja kuidagi teisiti läheneda, sest mul on neid veel palju vaja vaadata. Tellisin nimelt väga odava classic sci-fi movie packi, kus on 50 omaaegset filmi.

*Juba teine film kus samasugune kuidagi veidralt mõjuv mõttekäik - kui astronoom näeb läbi teleskoobi midagi uut, siis järgneb kahtlane reaktsioon: "I must have been hallucinating". Minu arust on hallutsinatsioonid märk ebastabiilsest mõistusest, Midagi sellist, mille peale üks endast lugupidav teadlane niisama kergelt vast ei tahaks panustada.
*Lendavast taldrikust välja astuvate tulnukate vorm tuletab meelde olulist murdepunkti moodsas spordiriietuses. Star Trekis, mis alustas 60ndate keskel, kanti juba liibuvaid kostüüme. "Teenagers from outer space", mis on tehtud pool kümnendit varem jääb siis järelikult sinna aega, kui sportlik riietus ei olnud veel voolujooneline. Tulnukate kombinesoon on küll stiliseeritud nurgeliste joontega, kuid meenutab veel neid aegu kui naised käisid kleitidega ujumas.
*Tulnukate näod. Täiesti tavalised inimesed, kuid üks imelik asi mis teeb ärevaks - kui näod on vähegi lähemas plaanis, siis tundub et pilt nende kohal on kergelt virvendav nagu õli veeloigus. See on siiski vaid aimatav, nii et ei saagi täpselt aru, kas see on taotluslik või ainult juhuslik filmidefekt. Alustasin filmiga keset ööd. Olin juba väga väsinud ja silmad valutasid. Vahepeal läksin magama ja päeval jätkasin uuesti vaatamist. Siis enam näod ei virvendanud. Nägin järelikult ka hallutsinatsioone nagu see astronoom.
*Esimesel võimalusel saab positiivne tulnukas selga tavalised inimeste rõivad, mis muudab ta nendega äravahetamiseni sarnaseks. Teda jälitav ja inimrassi vastu vaenulik olev tulnukas kannab oma vormi seevastu kuni lõpuni. Et siis väga selgelt on lahti seletatud kes on hea, kes halb. Sama võtet on kasutatud ka teistes selle perioodi ulmekates.

Kohe näha, et kuulub sedasorti arhailise sci-fi alla, kus pole veel hakatud leiutama enneolematult veidraid kosmoseolendeid - telepaatia teel suhtlevaid gaasipilvi või midagi veel vähem sarmikamat. Samuti pole skafandris kaheksajalgu. Lõpus ilmub küll välja üks monstrum, kuid see on lihtsalt hiigelmõõtmetes tavaline vähk. Võibolla tähendab siinsete tulnukate militaarne olek mingit maailmasõjajärgset allegoorilist üleskutset võidurelvastumisele, aga pigem ei hakkaks selliseid järeldusi tegema. Propagandakolli otsimine vanadest ulmekatest on kulunud teema.


Millegipärast peetakse seda filmi klassikaliseks näiteks üle mõistuse halvast ulmest. Ei suuda kuidagi nõustuda. Halb film tähendab eelkõige seda, kui ei suudeta liikuvate piltide abil arusaadavalt lugu jutustada. Mulle meeldib siinne äärmine lihtsus ja ladusus, pole ammu ühtegi nii kergelt jälgitavat filmi näinud. See on päris suur väärtus (seda enam, et kõik tähtsamad toimetused on siin rezhissöör üksinda ära teinud). Tegelased on nagu etalonid lasteaabitsast - näiteks ei räägi nad kunagi läbisegi. Dialoog on niivõrd selge, et filmist saaks isegi kinnisilmi aru. Nad on mingid korrektse olekuga prototüübid - bensiinijaama tööline kannab kikilipsu! (Sellega seoses meenus üks täiesti teemaväline lugu. Umbes aasta tagasi näitas telekast mingit kohalikku romurallit. Siuke rahvalik tsirkus eksole - igal tiimil oli mingi oma teema ja riietus. Kuna parajasti oli Ärapanija oma populaarsuse tipus, siis üks tiim oli end vastavalt kostümeerinud valgete triiksärkide ja punaste lipsudega. Ja üks prillidega kiilaspea esitas Mart Juure ümberkehastumisnumbrit. Eeeh...valus). Terve film kokku on nagu tüüpiliste 50ndate sci-fi süzheeliinide ja situatsioonide kogumik. Tegelased nagu teaksid, et nad on parajasti ulmefilmis ja siis käituvadki täpselt nii nagu vaja - on õigetel kohtadel lihtsameelsed, siis üllatunud, siis hakkavad tegutsema jne. Ja mis siis, et on palju põhjendamatusi, nagu et miks on põhitulnukas erinevalt oma kaaslastest nii heasüdamlik. Fakt on lihtsalt, et ta on positiivne kangelane, see on dramaturgilise ülesehituse jaoks vajalik ning rohkem polegi vaja põhjendada.