kolmapäev, 31. oktoober 2007

"House of wax" (2005)



director: Jaume Collet-Serra

108min

USA




Mõned aastad tagasi oli kassahittidega veel nii, et pidin end tükk aega sundima enne kui suutsin näiteks "Sõrmuste isanda" (mis osutus kõige kiuste vägevaks vaatemänguks) ära vaadata. Vahepeal olen isegi paar Harry Potterit ära näinud. Aga nende uute õudukate puhul pole mul kunagi pikka mõtlemist. Olenemata nilbetest kolledzhikarakteritest ja tüütutest screamqueenidest lähevad verevalamisstseenid ikka järjest krõbedamateks. Geenimutatsiooniga kolkahullud ongi vist kujunenud mu lemmikkangelasteks. Ikka palju koloriitsemad tegelased kui zombid.
Aga vahest juhtub nii, et õrnas eas saadud halb filmielamus rikub täiesti mulje ära ja ei tahagi üldse uuesti katsetada. Ja ei saagi teada, kas värske pilguga uuesti vaadates leidub äkki midagi varem tabamatut. Mul oli lapsepõlves ühe vahakujude muuseumi filmiga selline lugu ja siiamaani väldin neid vanu vahamuuseumi õudukaid.
No ja kui nüüd paar aastat tagasi ilmus välja "House of wax", siis mõtlesin, et kas nad üldse suudavadki mingist s***st saia teha. Aga ega seal ju vist polegi praktiliselt mingit seost nende teistega peale vahakujude ja muuseumi. Ja ega siin ei saagi enam üldse rääkida mingist tavalisest muuseumist. Sellepärast ma üldse võtsingi teema üles.
Millalgi tegin väikest researchi autsaiderkunsti kohta. Meelevaldne asi küll, kuid ka seal on tegelikult suhteliselt kitsas teemadering. Eks ka hulludel ja veidrikel ole sarnased kinnisideed. Üks pidevalt korduv nähtus on nö. totaalse omakeskkonna loomine. Pudelikorkidega maast laeni kaetud majad jne. "House of wax"is pole mitte ainult vahakujud (terve linn on neid seal täis laotud), vaid maja ise on vahast. Mitte et mul oleks midagi "lääneliku" külluseihaluse vastu, mitte et mulle ei meeldiks muinasjutud. Aga ikka täiesti ärritavalt naeruväärne ju. Nagu kolmeaastase mõttekäik. A kui ma seda ühel hetkel hakkasin võtma autsaiderkunsti seisukohalt, kus põhitrump ongi ju saavutada midagi täiesti mittemõistuspärast, siis tundus see lausa vaimustav idee.

teisipäev, 30. oktoober 2007

"The call of Cthulhu" (2005)



director: Andrew Leman
47min
USA




Selle filmi puhul on olnud kaks tõsist väljakutset. Esiteks, teha ühe fantaasiakirjanduse suurteose võimalikult originaali järgiv esmaekraniseering ja teiseks, imiteerida autentselt klassikalist ekspressionistlikku tummfilmi. Ise ma pole eriti põhjalikult Lovecrafti lugenud, ei oska öelda kui hästi see esimene väljakutse on õnnestunud, on nii- ja naasuguseid arvamusi, aga teine väljakutse on igati edukalt läbitud. Ja sellele on lihtne ja täiesti geniaalne põhjendus - jutt on pärit aastast 1926. Kohati alguses tundus, et midagi justkui oli natuke viltu - pilt liiga hea kvaliteediga vist, kuigi defektse filmilindi mulje jätmisega oli ikka kõvasti vaeva nähtud. Või oli valgustus kuidagi liiga selge ja toores. Ei tea. Aga ma vaatasin ikka ülikriitilise pilguga ka ja need on tühised tähelepanekud.

Kõigele põnevale ja ebatavalisele, mida tummfilmidest leida võib on kenasti püütud koht leida. See muutub siin mõneti omanäoliseks õudusfilmihuumoriks. Teatraalne make-up ja ülevõimendatud miimika, nurgelised dekoratsioonid unenäostseenides, lõpuks isegi stop-motion plastiliinikoletis. Siiski, mässavate merelainete kujutamisel kasutatud sätendav kangas (nagu vahest teatrietendustes) mõjus juba peaaegu liialdusena, siuke kulunud Lynchilikult camp võte ka juba. Tekkis kerge oht, et asi kisub paroodiaks. Aga kõigest on näha, et tööd on hoolikalt ja fanatismiga tehtud, ainult parimat silmas pidades. Ma arvan, et esimest Evil Dead'i näiteks (kui tuua mingi täiesti laest võetud võrdlus) tehti samasuguse fanaatilise mõnuga.

See on ka hea, et film on lühike. Õnneks ei ole hakatud mingit pikka draamat arendama, see on ikka juba puhas õudus, kui tummfilmides on mingid mitmeminutilised jõllitamised ja kätega vehkimised dialoogi aseainena.
Ja seda ka veel, äärepealt oleks unustanud, et võrratu filmimuusika on. Peenelt filmimontaazhi järgiv ja vaheldusrikas. Kohati nagu Wagner, siis jälle nagu Ligeti. Siia otsa võin öelda mis on olnud mu kõige kohutavam tummfilmi soundtracki elamus ka - Giorgio Moroderi "Metropolis". Totaalne atmosfääritapja!

"Devil's dynamite" (1987)



director: Joe Livingstone
USA / Hong Kong


Kõik mis "Robo vampire"i arvustuses kvaliteedi kohta käib, kehtib ka siin. Täpselt samasugune tabamatu actionpuder. See oli "Robo vampire" double feature ja ma sundisin siiski end vaatama, teades et ükskõik mida ma ka järgmiseks ette võtan, tundub see meistriteosena.

Sarnaselt eelpoolmainituga on ka siin hüppavad vampiirid ja neid käsutav maagiaguru. Seekord ei pesitse nad õnneks mingis pimedas laohoones (laohoone-action on muarust alati turnoff) vaid normaalselt valgustatud toas. See on väga tänuväärne, sest vähemalt nendes stseenides säilib mingi ruumitaju. Robot-kangelane on ka, aga seekord on tal lihtsalt hõbedane dress ja sama värvi kiiver. "Robo vampire"is oli rohkem nagu masinlikkusele rõhutud, liikus ainult üliaeglaseid breiktantsu liigutusi tehes ja iga sammu saatis mingi rütmimasinal tehtud plaksatus. Seekord siis pigem siuke superkangelase trikoo stiil.
Uued tegelased on ninjad, kes hiljem muutuvad vampiir-ninjadeks ja üks lapsvampiir. Või on see hoopis lihtsalt laps, kes on endal näo valgeks värvinud. Järjekordne asi millest ei saa päris täpselt aru.

Väidetavalt oli "Robo vampire" eelarve 2,5 miljonit! Tundub, et selle raha eest tüüp lihtsalt filmis ja filmis erinevaid stseene ja millalgi vist läks juhe kokku, nii et ta monteeris need lihtsalt suvalises järjekorras ritta.
Üldiselt on "Devil's dynamite" veidi-veidi kergemini talutav. Siin on vähemalt paar karakterialget ja mingi suhtedraama. Ma arvan, et see juba näitab midagi - ma ei kiidaks vist kunagi ühtegi action või horrorfilmi sellise süzheeliini pärast, aga siin on see lihtsalt kergenduseks, kui tegelased ajavad tavalist armastuse/petmise jama ja tulevad filmi jooksul selle juurde mitu korda tagasi. Ja õnneks pole enam mingit põõsastes ukerdamist ja kuskilt kõrkjaonnidest pantvangide päästmist.

Kokkuvõtteks, ma heameelega soovitaks neid vaadata, et lihtsalt aimu saada kuivõrd halb üks film võib olla. Aga see oleks umbes sama, mis soovitada lugeda raamatut, mis on loetamatult halva lauseehitusega kirjutatud. Kes see ikka viitsiks sellist lugeda.