esmaspäev, 31. märts 2008

"Starcrash" (1978)


director: Luigi Cozzi
92min.
USA / Italy


Kohmakas Itaalia "Star wars"i rip-off. Ühelt poolt äärmiselt lõbus film. Eriti veel siis, kui teada veidi taustainfot.
Peategelane on Stella Star (Caroline Munro). Vaese mehe Barbarella, kuid siiski universumi parim piloot. Tal on peaaegu igas stseenis uus kostüüm. Sidekick on selgeltnägija võimetega Akton, keda mängib Marjoe Gortner, kes oli enne kinokarjääri... usu jõul ravitseja! Nende missioon on päästa universum, sest galaktilise kurjuse kehastus krahv Zarth Arn sepitseb hirmsaid hävitusplaane. Zarthi mängib Joe Spinell, kes on tuntud karismaatilise sarimõrvarina slasherist "Maniac". Siin näeb ta välja rohkem nagu Ron Jeremy. Stella ja Aktoniga ühineb robot Elle, keda mängib Munro esimene abikaasa Joe Hamilton. Robot on põhiline naljanumber, peaaegu kõik ta laused on nö. memorable quotes'id. Stella ja robot külastavad mitmeid planeete. Esimene on bikiinides amatsoonide planeet. Teisel pole üldse midagi peale lumemägede. Kolmandal elavad kannibalistlikud ürginimesed. Neil õnnestub Stella peaaegu nahka pista, kuid viimasel hetkel sekkub kuldse maskiga võõras ja peletab troglodüüdid silmist sähvivate laserkiirtega eemale. See on universumi imperaatori poeg ja teda mängib, hehee, David Hasselhoff!
Siis on veel mõõkadega vehkivad robotluukered, "Clash of the titans"ist välja hüpanud metallkoloss ja hõbepaberist kombitsatega pea. Zarthi kosmosesõdurid on nagu mustast lateksist Rooma leegionärid. Aktonil on "Star wars"i lasermõõk. Planeedid säravad vikerkaarevärvides ja meenutavad lähemalt läikivaid õhupalle. Veel on siin nõiutud tähed, surmakiired, hõljuv linn ja fantoomplaneet. Enamvähem kõik tegelased pilluvad kogu aeg oma helendavaid kiiri ja spiraale ja muid kujundeid, mida saab joonte abil moodustada. See kõik on muidugi tore camp, aga paljalt eriefektidest, kostüümidest ja vaimukatest kildudest ei piisa.

Teiselt poolt on see ülialgelisel stsenaariumil põhinev tüüpiline ulmeaction. Kosmoselaevad ja raketid, mida näitab iga nurga alt iga stseeni alguses ja lõpus on kiftid küll, aga paari esimese minuti järel muutub see igavaks nagu videomängu kõrvaltvaatamine. Ja ma ei suuda kunagi neisse filmidesse täielikult sisse elada, kui nad algavad ilma sissejuhatuseta ja kui tausta ei vaevuta tutvustama. Lihtsalt istuvad oma juhtimiskeskuses kui ekraanile ilmub teade, et on vaja maailma päästa ja lähebki möll lahti.

Helilooja on John Barry. Tema omanäolise stiili põhitunnus on, et ta lisab traditsiooniliselt heroilisele marsimuusikale elektroonilise rütmi, nii et kokku saavad italodisko ja orkestreeritud filmisümfoonia. Tema "Hercules takes off", arvatavasti mõnest Itaalia Herculese filmist, on mu lemmik filmilugu.















Amoraalsed filmiõhtud 5: "La guerre du feu"


Kolmapäev, 2. aprill, kell 18
Non Grata kunstikonteiner, Ülase 16/Madara 22


Amoraalsed filmiõhtud 5

"La guerre du feu"
rez. Jean-Jacques Annaud 1981, 100min.

Sel korral valisin näitamiseks oma lemmikfilmi.

"La guerre du feu" (Võitlus tule pärast) põhineb prantsuse kirjaniku J.H. Rosny samanimelisel eelajaloolisel seiklusjutul. 80ndate alguses ilmus ajakirjas "Pioneer" selle järgi tehtud Raivo Järvi koomiks ka.

Neandertaallaste hõimule tungitakse kallale ja võitluse käigus hävib nende tulekolle. Nad ei oska ise tuld teha, kuid ilma selleta ootab neid ees kindel surm. Kolm kütti saadetakse tuld otsima. Sellest kujuneb eepiline rännak, mis pakub nii põnevust ja vägivalda kui ka sentimentaalsust, looduse ilu ja isegi veidi südamlikku huumorit.
Filmi tegevus toimub arvatavasti Lõuna Euroopas ja Põhja Aafrikas viimasel suurel jääajal. J.J. Annaud on püüdnud luua usutava pildi 80.000 aasta tagusest maailmast. Võttepaikadeks on valitud puutumatud ürgmaastikud. Ümberlükkamatutest faktidest ei saa siin siiski rääkida, antropoloogilisi vigu on palju. See on mängufilm, mitte mõni History Channeli dokumentaal. Kindlasti on aga õnnestunud suurepäraselt edasi anda nägemus inimkonna koidikust, stiihilise looduse meelevallas elavatest kaitsetutest olenditest ja nende igapäevasest eksistentsiaalsest võitlusest. Lisaks on lool veel palju tähendusrikkam mõõde. Dramaatiliste stseenide abil jutustatakse kultuurilisest ja tehnoloogilisest arengust. Tule tegemise kõrvalt õpivad neandertaallastest seiklejad kuidas naerda, kuidas misjonäripoosis seksida jne.
Arusaadavalt puudub dialoog, kuid koopainimeste häälitsemine ja seda saatev zhestikuleerimine on põhjalikult läbi töötatud, nagu ka kõik muu siin fimis. Aluseks on võetud vanimad keelerühmad. Lingvistilise uurimustööga tegeles Anthony Burgess. Tema keelemänge võib leida ka raamatust "Kellavärgiga apelsin". Liigutuste puhul oli nõustajaks zooloog Desmond Morris, kes on kirjutanud inimeste ja loomade käitumist võrdleva raamatu "The naked ape".

"La guerre du feu" on mitmekülgne meistriteos, mis on siiani vaieldamatult parim eelajalugu kujutav film.

laupäev, 29. märts 2008

"Uzumaki" (2000)


director: Higuchinsky
90min.
Japan


Manga järgi tehtud "Uzumaki" ehk "Keeris" on muinasjutulaadne õuduslugu seletamatutest sündmustest, mis tabavad väikest Kurouzu linnakest. Film on jaotatud kolmeks või neljaks peatükiks, mis panevad paika esimesed sümptomid, kuidas need süvenevad ja mis on lõpptulemus. Sündmuste põhjust või mida sellest kõigest järeldada tuleks pole mainitud. Inimestel tekib äkitselt ennastunustav kirg spiraalide vastu. Need, keda see on tabanud, korjavad kõiksugu pilte, spiraalikujulisi esemeid jne. ning lihtsalt istuvad ja jõllitavad neid omaette. Ja ärrituvad, kui neid sealjuures segatakse. Toimub üks arusaamatu enesetapp ja matustel tuleb krematooriumi korstnast spiraalne suitsupilv. Inimesed muutuvad uimaseks, joovad kuupliitrite kaupa vett, tassivad koju järvemuda ja liiguvad väljas ainult paduvihmaga. Tüdrukud hakkavad kandma ulmelisi spiraalsete lokkidega soenguid. Ega filmi sisu polegi eriti midagi rohkemat, kui fantaasiaülesanne teemal "Spiraal". Vigadest niipalju, et üks tegelane on detektiiv, kes püüab sündmustele lahendust leida. Nagu moe pärast vihjatakse siis ebamääraselt mingile müstilisele mineviku needusele, mis piirdub enamvähem sellega, et uurija loeb arhiivis dokumente ja leiab sealt sõnad "spiraal" ja "keeris". Mõned arvutigraafikaga tehtud efektid pole ka eriti õnnestunud.

Tundub üsna originaalne mõttearendus, mis on võibolla tuletatud samadest allikatest kust on pärit "Invasion of the body snatchers" ja teised taolised lood. Inimeste maailma imbub vargsi võõras või ehk siiamaani täiesti tähtsusetu eluvorm, hakkab end mingil veidral moel kehtestama, kuni lõpuks see polegi enam inimeste maailm.

Jaapanlased vaimustuvad kõikvõimalikest asjadest. Nii mõnegi fetishi mõistmine vajab päris lennukat fantaasiat. Spiraali, kui hüpnotiseeriva kujundi lummusesse sattuda on veel täiesti mõistetav. Esimene keerisemaania ilming on stseen, kus pingest paigale tardunud onu filmib käsikaameraga tigu. Pole mõtet seda kujundit tervele filmile üle kanda, kuid minu jaoks kõneles see ilmekalt sellest samast jaapanlaste fetishismikalduvusest.

Üks vanem ekstsentriline Jaapani kummitusfilm "Hausu" oli esmakordsel vaatamisel täielik ilmutus. Ma arvan, et "Uzumaki" tegijad on sellest eeskuju võtnud, või siis on tegemist millegi jaapanlastele loomuomasega. Siin on samasugust vallatut lapsemeelsust ja muinasjutulikku romantikat mis tuleb esile muusikas, mõnedes naljades või pildi pehmelt pastelses koloriidis. Samas on ka kehamoondumisi, mis on mõneti koomilised, kuid teinekord jälle väga võikad. Näiteks ma pole vist üheski filmis räigemat autoõnnetust näinud. See on esteetiliselt tehtud, nagu mõnedes Guinea Pig sarja filmides.















reede, 28. märts 2008

"Lady in a cage" (1964)


director: Walter Grauman
94min.
USA


Proua Hilyard'il on puusaluu katki ja ta peab kepiga käima. Ta elab kahekesi koos pojaga (vaene ärahellitatud kolmekümneaastane mees, kes kutsub oma ema darling'uks) kahekorruselises majas. See puusaviga tundub olevat ajutine, kuid siiski on majja ehitatud igavene suur lift. Milline rõve mugavus! Nüüd on proua üksinda kodus ja jääb lifti kinni. Häirekella võtab ainsana kuulda juhuslikult aias ringi luusiv hulkur. Kuid ta ei lähe mitte naisele appi, vaid näeb olukorras head võimalust maja tühjaks tõsta. Ta haarab esimese korraga kaasa kõik mida kanda jõuab ja suundub otse komisjoni. Seal märkavad teda kolm pätistunud noort - alaline vanglajõmm, tema litsakas sinise silmaga pruut ja mingi latiinopärdik. Tüübid hakkavad hulkurit jälitama, tungivad tema järel majja ja võtavad kontrolli enda kätte.

Teatud põhjustel seostub "Lady in a cage" "What ever happened to Baby Jane?"iga. Mustvalge, umbes samal ajal tehtud, sündmused toimuvad vanamoodsas äärelinna lukskorteris, keskne tegelane on hilises keskeas invaliidist naine, teemaks psühholoogiline terror ja klaustrofoobia. Rohkem sarnasusi hetkel ei meenu. Mulle meeldis "Lady in a cage" rohkem, sest see on kuidagi eriti räpane film. Siin pole mitte ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on omad patud, mõnel rohkem, mõnel varjatumal kujul. Isegi sel naisel keda terroriseeritakse. Hiljem selgub, et temagi pole muud kui mõtlematu egoist. Ise tajusin selle tegelikult kohe alguses ära, sest see kõik on mulle oma vanaema juurest tuttav.

üks stiilsemaid asju siin on alguse tiitrid. Nende vahel on paar kõnekat kaadrit. Maas lamab oimetuks joonud hulkur ja väike rulluiskudega neegritüdruk togib tuimalt tema jalga, nagu kontrolliks kas liigutab või mitte. Ja keset tänavat vedeleb autode ja jalakäijate vahel räsitud koeralaip. Olgu pealegi, et igal hetkel peaaegu karjub vaatajale näkku mõni kujund, mis annab mõista, et kõik inimesed on hoolimatud ja enesekesksed. Majaproua kirjutab luuletusi ja kaalub sõjatööstusse investeerimist - seega on ka väikekodanlust kõvasti naeruvääristatud. Aga tegelikult ei ole see film, mis valutaks südant inimkonna allakäigu pärast, vaid lihtsalt exploitation, mille puhul on osavalt kasutatud vana käibel olevat fraasi. Kõik ju teavad seda joru, et interneti ja mobiiltelefonide pärast on kadunud vahetu suhtlemine, et kõigil on kogu aeg liiga kiire ja stress, et ei ole aega raamatuid lugeda ja metsas jalutada. Õudne lugu, onju. Miks mitte siis teha sellest film. Väga hea, et siin ühtegi eeskujulikku moraalilugevat tegelast pole. Need rollid tunduvad sellistes filmides alati vaataja intelligentsi solvavana.