esmaspäev, 26. jaanuar 2009

"Christiane F. - we children from Bahnhof Zoo" (1981)


director: Ulrich Edel
138min.
West Germany

Vaatamist alustades polnud mul eriti mingit arvamust. Ei oodanud teab mis superfilmi, ei kartnud ka, et tuleb täiesti mõttelage seisundifilm. Ja selle, et lugu jutustab heroiinisõltuvusest olin üldse ära unustanud, arvasin et on lihtsalt 70ndate lõpu Berliini noorte tänavaelust. Niisiis võtsin filmi kriitikavabalt sellisena nagu ta parajasti mu silme ees jooksis, väga harva juhtub sedasi, ja kohe tunduski, et on mõnus vaadata. Narkofilmidega on nagu narkootikumidegagi - kui ootused on üles kruvitud, siis on tunne, et ikka pole päris nii nagu võiks. Midagi on alati üle või puudu, vähemalt mul on enamasti nii läinud. Kuulsaimate filminäidete varal - mõned üritavad pakkuda fantastilisi seiklusi ja vaatemängu ("Trainspotting", "The trip") ja mõned üritavad võimalikult koshmaarset pilti maalida, mis kisub samuti ulme valdkonda ("Requiem for a dream"). Mõlemal variandil on reaalsusega väga vähe ühist. Uimastid on nii müstifitseeritud nähtus, et väga raske on kõigi nende vastuoluliste hoiatuste ja legendide alt midagi tõelähedast leida. Isegi neid proovides ei ole tulemus kindel, sest kunagi ei ole garantiid, et saad seda mida lubatakse. Igasuguste hallukate ja muu sarnasega on üldse nii, et kui neid üritatakse filmis imiteerida, siis võib realismitaotluse kohe ära unustada. Ma ise pean selliseid asju üsna suvaliseks niikuinii. Vaevalt, et kellestki on saanud sõltlane seetõttu, et ta tahab maailma kogu aeg mingites neoonvärvides näha. Nii et mulle meeldivad narkofilmid, mis väldivad liialdusi ja räägivad asjast kui millestki täiesti tavalisest, sest ega seal pole kokkuvõttes midagi nii uskumatult seiklusrikast. Üks vähestest objektiivsetest näidetest tundub "Panic in Needle Park". Aga veelgi parem ja naturalistlikum on "Christiane F". Esiteks pole siin tuntud staare, mis muudab loo usutavamaks. See on oluline, sest lugu põhineb endise heroiinisüstija mälestusteraamatul, üks tuhandetest omasugustest Lääne Berliinis. Kõik osatäitjad on tõesti sama vanad nagu nende roll ette näeb, st. umbes 14-17 aastased. Teiseks ei tegelda siin mingi üledramatiseerimisega, et miks nii ja naa, et kuidas küll need korralikud lapsed muutuvad prükkaritest junkie'deks. Ei mingeid mõistmatuid vanemaid ja märkimisväärseid koduprobleeme, puberteedi ängi, vilavate silmadega kuratlikke diilereid, tulnukalikult veidraid narkomaane, tänavajõukude kõmmutamisi jne. Vaevalt, et kolmeteist aastasel tüdrukul sellised stereotüüpsed hirmud väljakujunenud oleks. Midagi pole ettemääratud, kõik toimub juhuslikult ja möödaminnes. Keegi ei tee pärast esimese tableti võtmist aastaplaani, kuid loomulikult areneb edaspidine alati tuttava seaduspära järgi.

Christiane tutvub nn. Euroopa kõige modernsemas diskoteegis "Sound" Detleviga, kes pole liigselt pealetükkiv nagu ülejäänud poisid ja sõprus viib kiiresti armumiseni. Esmalt proovitud E või spiid tekitab mõneks ajaks meeldiva olemise ja pärast ajab oksele - ei midagi erilist, umbes nagu esimene kord alkoholiga. Detlevi korterikaaslased on juba proovinud heroiini ja ühel klubiõhtul jõuab kätte Detlevi kord. Et temaga ühel lainel olla, otsustab ka Christiane proovida. Lihtsalt eelarvamustest vabad tavalised teismelised, kes tahavad natuke keelatud viljadega maiustada, mitte mingid koduvägivalla käes kannatavad õnnetukesed. Vajalikku kraami on kõige lihtsam saada "Zoo" metroojaamast. Samas kohas on võimalik ka selle ostmiseks raha teenida - jaama ümbruses tiirleb palju perverte ja nendega ei pea isegi päriselt seksima, piisab suhuvõtmisest või isegi pihkulöömisest. See võib tunduda rõve, kuid kõik teevad seda, ka Detlev, ja nagu näha pole sellest midagi hullu juhtunud. Mõne aja pärast ilmnevad ikkagi kardetud kõrvalnähud, kui õigel ajal doosi kätte ei saa läheb üsna jamaks, nii et parem oleks siiski tülikas harjumus maha jätta. Koos tehakse läbi võõrutus ja pärast mitmepäevast lakkamatut piinlemist ollakse puhtad nagu enne. Nüüd kui on teada millega tuleb arvestada, ei tohiks olla probleemi enesekontrolliga ja kõik algab otsast peale. Rahateenimisvõimaluste osas ei saa olla enam nii valiv ja sõpradega pole ka enam aega tegeleda, sest igal ühel on endalgi piisavalt muret, et järgmist doosi hankida. Need kes veel elus on passivad zombidena metroojaamas. Endine rahulik tsillimine on muutunud kurbade klaasistunud silmadega tühjusesse põrnitsemiseks. Ega ennegi midagi eufoorilist ei toimunud, kuid vähemalt enesetunne oli normaalne. Kujuneb välja väga kitsas huviorbiit - oluline on vaid õigel ajal annus kätte saada ja mitte miski muu ei oma selle kõrval tähtsust. Ei toimu ka mingite kriminaalsete plaanide sepitsemist, sest palavikuliste külmavärinate käes pole võimalik kuidagi kontsruktiivselt mõelda. Allakäiguspiraali lõppu jõudmiseks piisab ühest aastast. Erinevalt paljudest teistest suutis Christiane siiski vanemate abiga vaevast lahti saada ja on siiani elus. Kuid siiski, viimaste uudiste järgi on ta pärast aastatepikkust võitlust taas kord vanal rajal tagasi.

Soundtrackina on kasutatud ainult David Bowie Berliini perioodi loomingut albumitelt "Heroes", "Low" ja "Lodger". Alguses on seda üpris tihedalt ja kõlavad kõige tantsulisemad lood. Üks stseen on filmitud ka Bowie kontserdil. Aga mida rohkem süveneb heroiiniteema, seda hõredamaks jääb muusika ja üksikutel hetkedel kuuleb vaid neid Enoga koos tehtud melanhoolseid sündiämbienti lugusid. See sümboliseerib väga kõnekalt seda tüüpilist huvilangust kõige ümbritseva suhtes. Muusika ja pidudel käimine tundub täiesti tühise naudinguna. Täpselt see ahastava ükskõiksuse tunne, mis halbade trippidega tekib. Päris pikk jutt tuli, ma loodan, et keegi nüüd ei arva, et ma mingit karskluse kihutustööd siin üritan. Tegelikult oli see kõik väga haledalt romantiline ja Christiane osatäitja oli kõige armsam väike heroin-chic.


































Christiane Vera Felscherinow

kolmapäev, 21. jaanuar 2009

"Choking hazard" (2004)


director: Marek Dobes
81min.
Czech Republic

Filmiblogi pidamine on muidugi tore, aga sel on ka omad frustreerivad kõrvalmõjud. Ei oska enam rahulikult filme vaadata - pidevalt otsib pilk huvitavaid kaadreid, pidevalt formuleerin mõtteid korralikeks lauseteks, otsin tekstile pidepunkte jne. Õnneks on mu filmialane huvi üsna kindlalt piiritletud, üks asi millest ma põhimõtteliselt ei kirjuta on kaasaegsed filmid. Vana hea rahuliku filminautimise kogemiseks vaatangi siis vahelduseks uuemat horrorit. Reeglina on see korralikult tehtud, selline tänapäeva võimalusi kasutav standartne toodang, kuid sisuliselt jama. Väga vähe loomingulist värskust. Aga on ka üksikuid erandeid ja need võivad tulla väga ootamatutest kohtadest. Poleks osanud arvata, et Tsehhis tehtud low budget õuduskomöödia zombiemetsavahtidest ja filosoofiatudengitest on üks neist filmidest. Ma imestan, et seda pole reliisinud Troma, sest ta sobiks täpselt nende kollektsiooni, ainult et siinne huumor on Troma tiimi jaoks vist liiga hea. Ümberjutustades tunduvad need naljad siiski väga nõmedad. Näiteks metsavahid ärkavad surnust üles oma looduskaitsja instinkti tõttu, otsustavaks saab üks vales kohas korjatud seen. Nad asuvad piirama hubast metsahotelli, kus toimub väike filosoofiatudengite kursus. Kohtumine zombidega tekitab hulgaliselt eksistentsialistlike ja moraalseid dilemmasid. Nende hulka on kogemata sattunud üks pornonäitleja, kes osutub samas ka Jehoovatunnistajaks. Tema poolt tulevad religioossed kommentaarid. Päästvaks osutub esituslaad. Vanades Milos Formani filmides, siis kui ta veel Tsehhis tegutses, oli oma spetsiifiline huumor, mis tuli esile tänu headele karakteritele. Selline veidi tuim ja introvertne situatsioonikoomika. Nagu ka mõnedes Nõukogude tragikomöödiates. "Choking hazard"i huumoris oli samasugust inimlikku loomulikkust. Ainsana käis pinda muusika, mis tegelikult sobis filmi meeleoluga, aga tsehhikeelne kolledzipunk ja kantri vaheldumisi mingi kaasaegse deathmetaliga pole see, mis mind kaasa elama paneks.














teisipäev, 20. jaanuar 2009

"The perfume of the lady in black" (1974)


director: Francesco Barilli
101min.
Italy

Ma olen suur Itaalia 70ndate progeroki fänn. Olid mõned edukad ansamblid, kes tegutsevad siiamaani, kuid huvitavama poole moodustasid bändid kes tegutsesid vaid lühikest aega ja andsid enne laialiminekut välja vaid ühe albumi. Selliseid bände oli seal sadade kaupa. Kvaliteedilt ei jäänud nad aga neile kuulsatele millegi poolest alla. Siiamaani leian üha uusi. Itaalia filmidega tundub sama lugu olevat. Palju on rezhissööre, kes on teinud kunagi 70ndail vaid paar filmi, mis pole aga mingid juhuslikud katsetused või rahateenimisprojektid vaid tõsised meistriteosed. "Perfume of the lady in black" on just selline film, üks parimaid näiteid sellest eriti peenetundelisest värvidemängust, mida ma Itaalia filmide puhul ikka alati rõhutan. Suurepärane värvide valik interjöörides ja oskus neid huvitavalt kokkusobitada. Film ise on väga müstiline, tekitab parasjagu arusaamatust ja ma ei tea kas on üldse võimalik seda kuidagi mõistuspäraselt seletada. Ta ei ole kuigi keerulise sisuga ega raskelt jälgitav, või kui on, siis pettis igaljuhul minu ära. Lugesin arvustusi, kus räägiti, et seda peab mitu korda vaatama, et õieti mõista ja mul tekkis väike alaväärsuskompleks, sest ma tõesti ei saanud aru, et siin mingi ülimalt sügav alltekst oleks olnud, mis kõigile salapärastele vihjetele lõpuks tähenduse annab. Lugu räägib noorest naisest, keda hakkavad ühel hetkel häirima sünged lapsepõlvemälestused, mis on seotud isa ja ema salapärase surmaga. Need justkui tungiksid tagasi ta ellu ja pole võimalik aru saada kas see toimub päriselt või mitte. Kõik tema lähedased ja tuttavad (boyfriend, naabrid, töökaaslased jne.) on kuidagi kahtlased, tundub et neil on naisega mingid kurjad plaanid. Aga kuni viimase kümne minutini ei toimu midagi üleloomulikku või vägivaldset. Ega polegi üldse kuigi sündmusterohke film, pigem selline järjest enam reaalsustaju kaotava naise psühholoogiline eksirännak. Rikun ära üllatusmomendi ja paljastan ootamatu lõpu - naine saab surma, kogu see salapärane tutvusringkond osutub inimsööjateks ja film lõpeb rituaalse laibasööminguga. See on väga huvitav ja ootamatu, sest muus osas on tegemist rohkem Antonioni või Bunueli laadis stiilse arthouse'iga kui giallo või horroriga. Ootuspärane ja igav lõpetus olekski olnud midagi "Blow up"i sarnast, mis on ju ka siiski mõrvamüsteerium, kuid tulemust ei ole. See on jäetud ettevaatlikult välja, nagu kartes muuta lugu liiga labaseks zhanrifilmiks. "Perfume"i puhul on nähtud kaugemale. Resultaadi pakkumine, eriti veel sellise zombifilmiliku, ei pruugi tähendada mõistatuse lahendust, vaid võib anda veel lisaks peamurdmist.