"Don't look now" (1973)

director: Nicolas Roeg

110min.

Italy/UK

Kunagi ühte blogi kirjutades üritasin tuua paar näidet sürrealistliku õuduse kohta filmides. Midagi ratsionaalse mõtlemisega raskelt põhjendatavat, mis siiski mõjub kui kõige reaalsem oht. Päris elus see tavaliselt vist nii toimibki - mõistmatud nähtused ja olukorrad ongi põhilised hirmutekitajad. Aga filmides suudetakse seda üsna harva saavutada. Tuli meelde üks stseen "Mulholland drive"ist ja samuti "Don't look now". Ja nüüd viimastel päevadel, kui isegi inimesed trollis Lynchist räägivad, hakkasin ise ka ette kujutama, et ju see võrdlus ei tekkinud tühjalt kohalt. "Don't look now" tundub kuidagi väga Lynchilik teatud mõttes. Sarnased kummitama jäävad lahtised otsad ja äraolevad tegelased, kes justkui ühenduslüliks olme ja unenäo vahel. OK, hakkasin värske pilguga siis üle vaatama - hoopis "Vernanda" tuli meelde..

Film on stiililt niisugune Vana Maailma hõnguline draama, millega mul seostub näiteks "Last tango in Paris" jne. Kuid algusest peale väga emotsionaalselt laetud. Kõigepealt juhtub suur peretragöödia. Siis vahetub keskkond ja saab hakata jälgima kuidas peaosas olev abielupaar tuleb toime sellest üle saamisega. Peab ütlema, et seda on kujutatud väga veenvalt - ei mingeid hüsteeriahoogusid või endassekapseldumisi. Küll aga on kogu aeg tajutav mingi haprus või kaalutaolek. Kui hakkavad juhtuma natuke imelikud asjad, siis sellest juba piisab, et tegelastel kaoks reaalsusetaju. Tegevus toimub Veneetsias ja see ongi siin nagu Vernanda - muuseum-linn, kus on väljakujunenud oma rütm ning elanikud on uudishimulike turistide vastu reserveeritult sõbralikud. Kajavaid kitsaid tänavate, sildade ja kanalite labürinte on osavalt salapära tekitamisel ära kasutatud. Läbivalt on filmis eriline tähendus ka punasel värvil. Seda on väga vähe, nii et iga kord kui midagi erepunast kaadrisse ilmub, mõjub see tähendusrikka sümbolina.

Umbes filmi keskel on ilma erilise põhjenduseta päris kirglik seksikoht. Kindlasti parim stseen omasuguste hulgas mis ma näinud olen. See näitab kuidas abielupaar kogeb taas hetkelist intiimsust pärast pikka leinaperioodi. Olukorra argisust rõhutab montaazh, kus vaheldumisi voodis toimuvaga näidatakse sama paari hommikul riietumas. Lõpuminutitel läheb film väga pingeliseks. Tükk aega on arenenud segadusttekitav kokkusattumuste ja halbade eelaimduste jada, mis nõuab lahendust. Ja saabubki täiesti värdjalikult hirmus finaal (sõna otseses mõttes, sest keskses rollis ongi üks värdjalik hirmutis), mis lihtsalt lõpetab kogu loo fataalse löögiga. Ja järgi jääb hulgaliselt küsimusi ja võimalikke teooriaid. Neid analüüsides ei jõua eriti kuskile, kuid polegi mõtet. Palju mõjuvam ongi banaalseid põhjendusi mitte tunnistav müstika.

Juba pikemat aega mu täielik favoriit psühholoogilises õuduses.