kolmapäev, 4. november 2009

"The other hell" (1981)


director: Bruno Mattei
89min.
Italy

"The other hell" on selline tore nunsploitation õudukas, kus pattulangenud nunnad tapetakse ja palsameeritakse, aga enne seda eemaldatakse nende suguelundid. Ega ikka normaalses kloostris siukseid nalju ei tehta ja kui veel hakkab möllama poltergeist ning pühad õed ei suuda enam armulaualeiba neelata, siis on selge, et võimu on haaranud kurjad jõud. Mitmeid veidraid detaile (alkeemia laboratoorium, mannekeenid, muumiad jne.), mis oleks nagu valitud suva järgi ilma erilise tagamõtteta mingist õudusfilmide rekvisiitide laost, aga nad teevad vaatamise lõbusamaks küll. Hargneb üsna loid müsteerium, kus preestrist detektiiv hakkab mõistatusele vastust otsima. Põhiline kahtlus langeb abtissile, keda mängib Franca Stoppi. Meeldejääv nägu, olen varem kohanud teda sarnaselt perverssetes osades ka "Buio omega"s ja "Women's prison massacre"s. Pärast filmi magama heites nägin imelikku unenägu. Et see abtissi roll jäi tal viimaseks, sest tegi seejärel enesetapu, olles samal ajal kolmandat kuud rase. Hmm... Igatahes, nagu viimati vaadatud "Delirium"is nii on ka siin kasutatud pingelise atmosfääri loomiseks lihtsamat alternatiivi. Kui pole suurejooneliste eriefektide võimalust, siis tuleb näitlejad panna võimalikult hirmsaid grimasse tegema. Kui teatud kohtades viimse piirini silmi pungitada ja kõik näolihased pingesse ajada, siis on tulemus peaaegu sama groteskne nagu mingi kollimask ja see ei maksa midagi.

teisipäev, 3. november 2009

"Delirium" (1972)


director: Renato Polselli
101min.
Italy

Inglise keeles on selline omadussõna nagu "sleazy". Kõlab nagu midagi, mis on kleepuv ja libe, kergemeelselt provotseeriv, üsna nilbe, mäng hea ja halva maitse piiridel. Õigetes giallodes on alati seda sleaze'i, muidu oleksid nad tavalised krimimüsteeriumid. "Delirium" on siinkohal heaks näiteks. Mickey Hargitay, kes mängis naljakas camp õudukas "Bloody pit of horror" punase maadlejatrikooga timukat, on siin psühhiaatri osas, kelle salakireks on noorte naiste tapmine. See on tema jaoks ainus võimalik viis saada rahuldust ja tal on kohutavad süümnepiinad, sest kodus ootab teda kirglikult armastav abikaasa. Toimuvad tohutust seksuaalsest frustratsioonist kantud stseenid - naine vähkreb higiste linade vahel voodis ja ulub "I love you I love you!", samal ajal teeb mees peegli ees grimasse, katkub juukseid ja kriiskab "My wife is still a virgin!". Deliirium on siinkohal tõesti tabav sõna. Kuna sellist tunnete tormi on siin nii palju, siis pole ta ühel hetkel enam eriti huvitav, aga siiski lõbusam kui korralike näitlejatega kiredraamades, sest seda kujutatakse umbes samaväärse realismitajuga nagu seda võiksid teha lapsed, kes mängivad kodu. "Delirium"it vaadates teadvustasin ma lõpuks veel ühe giallode huvitava koostisosa. Nimelt, täiesti teadlikult ei püüelda tõetruuduse poole. Rezhissöör on võtnud mingi banaalse mõrvajuurdluse alusraamiks ja seda väheste võimaluste kiuste püüdnud loominguliselt ja kunstipäraselt täita. Umbes nagu "Värvi ise!" raamatus. Sain sellest aru, kui märkasin, et ühe naise kleidivöö on samasugune triibuline nagu ühe mehe lips. Ja kuidas politseide eredavärvilised särgid harmoneeruvad interjööri kangastega. Ja jälle kord, täiesti tavaline juhtum, oli siin suurepärane soundtrack. Üks lugu jäi veel mitmeks päevaks kummitama.

"Black night" (2005)


director: Olivier Smolders
89min.
Belgium

Mulle üldiselt ei meeldi luulekunst. See pole mulle peaaegu kunagi midagi pakkunud. Enamasti tunnen ma ennast luulet lugedes nagu esimese klassi laps. Või nagu need, kes ütlevad galeriid külastades kohmetult, et nad on lihtsad inimesed ja ei mõista tänapäeva kunsti. Veerin iga rida mitu korda üle, siis järgmine rida tundub eelmisega täiesti seostamatu jne. Mind häirib igasugune mänglev keelekasutus. Eks on muidugi erandeid. Meenub midagi Vares-Barbaruselt ja Brechtilt. Aga enamasti tähendab luuletus mu jaoks mingit ebamäärast ümmargust hämamist. "Black night" on just selline filmipoeesia, mis eirab traditsioonilist esituslaadi. See on nagu unenägu, kus stiliseeritud omaloogikaga keskkonnas liiguvad ringi mingid karakterid ja järgivad mingeid käitumismudeleid. Siin ei ole kohta küsimustele miks?, millal?, kuidas? Nii et pole põhjust hakata mõtlema miks on peategelasel näol punane sünnimärk, mis kaob poole filmi pealt ära? Kes on see rase neegrinaine tema magamistoas? Miks kestab siin filmis päev ainult viisteist sekundit? Miks mingi mees pargis püstolit paugutab? Miks kogu aeg suures plaanis eksootilisi putukaid näidatakse? Miks on lastel ees loomamaskid? Mis kaksikud? Mis topised? Mis libahunt ja -panter? Miks kasutab rezhissöör just sellist sümbolite keelt ja mitte mõnda muud? Ja mida see annab, kui otse ütlemise asemel räägitakse kujundite kaudu? Terve filmi saaks nii küsimusi esitades ümberjutustada ja lõppedes mõistmisest ikka sama kaugele jääda kui alguseski. Aga see kõik pole üllatav ega võõristust tekitav. Dialoogi on vähe, eriti nõudlikult jälgimist ei vaja, üsna mugavalt tunneb ennast seal fantaasiamaailmas. Samasugust hämarat seletamatust on ka Lynchi, vendade Quay ja Greenaway teostes, üldse peaaegu pooltes kunstifilmides. Eriti meenutas miskipärast Cronenbergi "Spider"it. "Black night" on oma tumedas müstikalembuses mõneti õudusfilm, aga kaalukausi raskus langeb siiski kunsti ja eksperimenteerimise poole. See tähendab aga paraku, et visuaalne esteetika võidutseb sisu üle. Seetõttu on loomingulise lähenemisega low budget zhanrifilmid alati huvitavamad, sest seal eksperimenteeritakse olude sunnil ja sisust lähtuvalt.

esmaspäev, 2. november 2009

"Midori" (1992)


director: Hiroshi Harada
48min.
Japan

Mina tutvusin esmakordselt Suehiro Maruo joonistustega John Zorni ansambli Naked City plaadiümbriste kaudu. Maruol on kergesti äratuntav ja teistest kaasaja mangakunstnikest selgelt eristuv stiil. Tema piltidel segunevad äärmuslik splatter ja gore, perversne erootika, 20. sajandi esimese poole nostalgia ja pop- ning fantaasiakunst. Ta väldib tänuväärselt tüüpiliste suuresilmsete manga karakterite kujutamist ja lähtub selle asemel traditsioonilisest realistlikust Jaapani illustratsioonist. "Midori" on tehtud tema koomiksi "Mr. Arashi's amazing freak show" järgi. See jutustab Midori nimelisest tüdrukust, kes meelitatakse rändtsirkusesse, kus ta on sunnitud igasuguseid vastikuid ebardeid orjama ja siis ilmub sinna üleloomulike võimetega kääbus, kellesse Midori armub. Maruo joonistused on muidugi lahedad ja seetõttu ei häirigi eriti, et animatsioon on ääretult algeline. See polegi nagu tavaline joonisfilm vaid pigem narratiivselt järgnevusse laotud liikumatute piltide rida, mida saadab tekst ja muusika. Leidsin filmi Trashi blogi kaudu.