director: Guy Maddin
100min.
Canada
Esimene Maddini täispikk film, mille viitsisin algusest lõpuni läbi vaadata. Olen neid millegi pärast terve hunniku endale kokku ajanud, eks peab millalgi ülejäänud ka kohusetundest ette võtma. Ja kui olen dokumentaali temast ära näinud, siis suudan võibolla paremini vastu võtta, aga võibolla kinnitabki just mu arvamust. Eks näis. Praegu tundub igal juhul nii, et asi on puhtalt visuaalse esteetika keskne. Selles mõttes, et ootaks ikkagi enamat, muidu jääb liiga ühekülgseks. Natuke rumal tunne tekib, kui poolteist tundi lihtsalt ilusa piltiderea vaatamisele kulutada. Ega Guy Maddinilt ei saagi tavalist filmikeelt oodata. Ta ei tahagi kindlasti seda kasutada, kardetavasti ei saaks ta sellega ka hakkama. Oleks see selline totaalne eksperiment, nagu näiteks Derek Jarmani "Blue" või midagi, aga ta jutustab liikuvate piltide abil lugu, nagu seda kinos ikka on tehtud. Loo idee pole siinkohal üldsegi halb. Depressiooniaegses Ameerikas korraldatakse konkurss "Maailma kõige kurvem muusika", kus osalevad muusikud üle kogu maailma. OK, niivõrd sarnane "Äraaetud hobused lastakse ju maha" tantsumaratonile, et ei saa vist muuks pidada kui laenatud ideeks. Aga vahet pole, sest Maddin ei lähtu mingitest zhanrieeskirjadest. Tal on oma maailm, koos oma imelike naljade ja märgikeelega. Põhimõtteliselt nagu ka Jeunet/Caro on loonud oma maailma, aga nende maailmas on kergem orienteeruda - nende keel on ka mujal piisavalt levinud.
Maddini filmimaailm on kaootilisem. Üks on küll kohe selge - et talle meeldivad filmiajaloo algusaastate eksperimendid. Erineva kontrasti ja pildikvaliteediga mustvalget filmi oskab väga peenelt kasutada. See on täiesti omaette kunstiteos.
Teine lugu on aga näiteks dialoogiga. Alguses on väga võõristav vaadata nii hästi teostatud ajaloolist eksperimentaalkino koos tänapäevase puhta filmiheliga. Aga sellega harjub ära. Kuid dialoog on pidevalt kuidagi parodeeriva tooniga. Ja isegi ei saa aru, et mida siis niiväga pilatakse nüüd. OK, mõned on sellised, kellel on vaja teravmeelitseda kultuurikommentaaridega. Aga selle asemel visatakse mingeid maotuid kilde, nagu oleks tegemist "That 70s show"ga. Kui juba teha asju perfektsionismitaotlusega, siis miks teha huumori osas sellist allahindlust. Et nalja saaks ei ole ju vaja tingimata anekdoote rääkida. Olgu siis naljaga nii, aga üldse on kõik see mis jääb väljapoole fotograafiat ja montaazhi nõrgavõitu. Kergemeelne lugu, mis tekitab väga vähe kaasaelamisvaimustust. Ja kuna see on Maddinil siiski juba õige mitmes film, siis ma kahtlen kas ta üldse teebki kunagi mõne tõeliselt hea filmi. Kui siiamaani ei ole seda sädet kätte saanud, siis vist ei olegi mida otsida.
Siiski, klaasist ja õllega täidetud jalaproteesid oli üle keskmise leiutis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar