director: Nobuhiko Obayashi
Japan
Lugu on lihtne, see on alati hea. Koolitüdruk läheb koos kuue sõbrannaga suvevaheajaks maale tädile külla. Tädi elab suures majas üksinda ja külalisi pole käinud juba tükk aega. Põhimõtteliselt seal kummitab. Aga see pole mingi tavaline krigisevate uste ja ulguvate vaimudega loss. See on kõige pöörasemate eriefektidega varustatud maja, mis toitub oma külalistest.
Tuleb tunnistada, et väga väga eriline film. Kui pool filmi oli vaadatud mõtlesin, et uskumatult novaatorlik, kuid siiski lihtsalt tipptasemel tehtud eneseteadlik campmuinasjutt. Ei tahaks üldse Tim Burtoni või "Moulin Rouge"iga võrrelda. See lörtsiks ära kogu värskuse mis siin leidub. Ei mingit ajupesu. Ja jumala eest, keegi ei hakka laulma! Natukene nagu meenutaks "Amelie"d, ainult et "Hausu" ei ole mingi geifilm. Aga see puudutab vaid väikest osa kogu esteetikast. Põhiline eripära on, et konkreetselt igal minutil toimub üllatus. Minevikustseenid on nagu koloreeritud tummfilmis, rongisõit tädi juurde on nagu "Yellow submarine"... Illustratsiooniks üks suvaline näide - mingi poiss sõidab tüdrukutele järgi ja küsib teed ühelt imelikult arbuusimüüjalt. Müüja pakub oma arbuuse ja kui poiss ütleb et ta vihkab neid, et talle meeldivad hoopis banaanid, siis arbuusimüüja ehmub koledal kombel ja temast jääb järgi ainult suitsupilv ja õhus hõljuv pealuu. See omakorda ehmatab hirmsasti poissi, kes hüppab ruttu autosse ja hakkab karjuma: "Nanaab, nanaab, nanaab.." Rohkem arbuusimüüjat ega poissi filmis ei mainita. Stseen on esitatud nagu edasi-tagasi klõpsivate slaididena.
Kõigil tüdrukutel on iseloomulikud hüüdnimed. Kung Fu oskab kakelda, Mac (mis on tuletatud mitte MacDonaldsist vaid sõnast "stomach"!) on kõige isukam jne. Huvitav kas see on äkki vihje seitsmele pöialpoisile? Vaheldumisi siirupise "Amelie" campiga on ülirõõmsameelset kolledzi rock'n'roll fiilingut, umbes nagu "Grease"is. Soundtrack on ka superhea. Ma arvan et kui Tarantino oleks valinud "Suspiria" muusika, liigselt süngusele rõhumata, siis see oleks selline välja tulnud.
Ja mida kaugemale areneb seda pöörasemaks muutub. Kõige intensiivsemad on maja kummitusstseenid. Väike loetelu: helendavate klahvidega ja animeeritud välgunooli sähviv tiibklaver, mis naksab ära klaverimängija sõrmed (ja need jäävad endiselt klaverit mängima), hiiglaslikud ringi hõljuvad punased huuled, verd pritsivate sahtlitega kapp, tantsiv luukere, naerev arbuus.. Mitte et need seal niisama ringi lendaksid - kõike saadab tohutu diskovideo efektide virrvarr. Lõpuks saab teada ka, miks siis maja seda kõike teeb. Sest "igaüks kes on piisavalt kaua maganud muutub näljaseks ja ärkab üles".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar