director: Hideshi Hino
49min.
Japan
Kuigi pole kahjuks ülejäänud Guinea Pig seeriat näinud, tundub et see on neist enimräägitum. Ja maine on neil filmidel ikka ülimalt kurikuulus, peaaegu kriminaalne. Kirjutatakse täiesti tõsimeelseid hoiatusi, kuidas need võivad hulluks ajada jne. Ma sain päris kõva elamuse, kuid hüperrealistliku veristamisega on see ainult kaudselt seotud. Muidugi on see siin peamine vaatamisväärsus, kuid on üht-teist muudki olulist, mida üldse ei rõhutata. Kui ühe sõnaga asja idee kokku võtta, siis see sõna oleks "eksponeerimine". Erinevalt isegi paljudest kõige algelisematest splatterfilmidest on siin niivõrd minimaalseks kokkupressitud süzhee kui vähegi võimalik, nii et suurt muud filmis polegi peale ühe inimkeha tükeldamise võimalikult detailse näitamise. Põhimõtteliselt pornoklipp noh. Tohutult nihestavalt mõjub ka see, et otsest agressiivsust filmis tegelikult pole. Ohvrile süstitakse mingit tuimestit, mis jätab ta ärkvele, kuid teeb valu osas täiesti tundetuks ja kui algab lihunikutöö, siis käib see kõik tema nõutult uimase pilgu all. Lihunik ise on ka rahulik, teeb oma tööd kiirustamata, ei karju ega tõmble. Ta on riietatud vanaaegsesse samurai raudrüüsse ja ta nägu on valgeks värvitud nagu kabuki teatri näitlejal (tegevus toimub kaasajal). Ta loeb pühalikul häälel haikusid ja paneb iga etapi puhul (alguses jäsemed, siis siseorganid, lõpuks pea) valgusti ette uue värvifiltri. See kõik tähendab rituaali, valgustus on nagu primitiivne värvimuusika teatrietenduses. Kui tükeldamine saab läbi näeme samurai tagatuba, kus on hoiul hulgaliselt varasemaid trofeesid. Selle ohvrialtari ees esitab ta lõpuks erakordselt morbiidse põrgupiinadest jutustava laulujoru.
Ma tahan öelda, et see on üks haruldane filmiperformance, mis kasutab üsna ligilähedast keelt Viini Aktsionistidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar