"Max" (2003)

director: Menno Meyjes

106min.

Hungary/Canada/UK

Esimest korda nägin seda filmi TV1000es kui sattusin juhuslikult poole pealt vaatama. Äärmiselt intrigeeriv ajalooline poolfantaasia.

Et siis Hitler pärast I maailmasõda. Otse rindelt naasnud, tige ja näljane. Aga mitte veel poliitiliste vaid kunstiambitsioonidega. Kohtub kunstikaupmees Max Rothmaniga, keda huvitab ainult modernism. Vaevalt et Hitler päris elus sellise kunstiga üldse kokku puutus. Selge ju, et temasugune põlgas "purki sittujaid" ("nii, et järgmine kord kui mul on kõhulahtisus teen häda lõuendile?") ja kui ta üldse kunstiringkondades liikus, siis pigem sellistes mis jäid truuks vanadele ideaalidele. Igal juhul siin filmis on teda näidatud nooruslikult vihase wannabe-kunstnikuna, kes pakatab loomevajadusest ja ideealgetest, kuid ei suuda leida õiget väljundit. Tekitab kaastunnet nagu nurka aetud meeleheitlikult elu eest võitlev loom. Rothmani motiivid Hitleri toetamisel põhinevad ka eelkõige vaid haletsusele, sest ta ise on samuti sõjaveteran. Kuigi ta üritab Hitlerile leida sobivat nishi (futurism?, kriegkunst?) on viimane kõige selle suhtes äärmiselt vaenulik ja üleolev (mööndes vaid, et mõned itaallased oskavad siiski päris hästi sõdida).

Hitler lävib endiselt sõjaväega ja see kuidas temasse seal suhtutakse on hea väljavõte argikoomikast. Kuna ta joonistab arusaadavalt realistlikke loomapilte ja on üht teist lugenud, siis on ta nagu intellektuaal või nii. Sisendab ebamäärast aukartust. Tuli tuttav tunne. Nagu siis, kui naabritädi küsib koridoris aupaklikult, et millist kunsti ma teen. Kas seda moodsat abstraktset või? Kas mul oleks mõtet hakata selgitama, et abstraktsionism oli siis moodne kui leiutati jazzmuusika, et ma ei tegele absoluutselt abstraktsionismiga, kuid et mu maalid pole samuti ammugi seotud mingi modernismieelse klassikaga....

Aga filmiga edasi. Kõige leidlikum käik on kui Rothman juhtub nägema Hitleri sahtlivisandeid - suurejoonelised linnaplaneeringud ulmeliste kiirteede ja hiiglaslike kuppelhoonetega, sõjaväemundrid, vapikotkad. Ta on vihikulehtedele visandanud terve utoopilise maailmakorralduse. Rothmani jaoks on see enneolematult lahe kitsh, mida on vaja kohe galeriis eksponeerida. Kuid samal ajal on Hitler hakanud huvituma poliitilise karjääri võimalustest. Ta peab juba oma õllesaaliloenguid ja ühel hetkel käibki geniaalne sähvatus. Ehk nagu tagline ütleb: "Art + politics = power".

Filmi lõpetab Hitleri antisemiitlik kõne ja õnnetu juhusena on Rothman (juut) samal ajal sünagoogis, ning kõnest ülesköetud proled löövad ta lihtsalt sealt väljudes maha. See peaks tähendama, et Hitler kaotas oma läbilöögivõimaluse kunstnikuna (parim saavutus oleks heal juhul olnud ehk dekoratsioonide tegemine mõnele "Metropolis"e stiilis ulmekale). See on ikka täiesti naeruväärne. Minu arust tegi ta kahtlemata hiilgavat karjääri (rääkimata surematust kuulsusest) ja see film annab põhjust vaadelda seda kui kõige pöörasemat keskkonnakunsti projekti läbi aegade.

Ja need kes virisevad holokausti pärast - tasub tänulik olla, et mõni tõeliselt hull Otto Mühli taoline kunstnik pole riiki juhtida saanud.