"Bubba Ho-tep" (2002)

director: Don Coscarelli

88min.

USA

Nagu teada on siin filmis väljakutsuvalt absurdsed tegelased - avalikust elust põgenenud omaenda ümberkehastajat teesklev Elvis ja president Kennedy, kes on neeger (ei meenuta ka muidu kuskilt otsast Kennedyt). Ja nad mõlemad veedavad oma pensionipõlve vanadekodus. Hea nipp, arvatavasti enamus inimesi on seda vaadanud lihtsalt veendumaks, kas selline asi on tõesti kuidagi võimalik ilma nõmedaks muutumata ära teha. Ja nagu võib pea igast arvustusest lugeda - on küll ja täiesti usutavalt. Igati nõus. No ja siis on seal üks vana hingesid sööv muumia, kellega see paar hakkab elu ja surma peale võitlema.

Tülpinult haiglavoodis virelev Elvis meenutamas ükskõikselt oma karjääri oli südamlik vaatepilt ja Bruce Campbell mängis väga mõnusalt ilma igasuguste liialdusteta. Olin teda varem näinud ainult Evil Dead triloogias ja kuna ta siin silmi ei pöörita ning koomiksilikke hüüdlauseid ei skandeeri, siis ei tundnud teda alguses õieti äragi. Raugastunud superstaari viimane eneseületus, et teha midagi tõeliselt kangelaslikku pärast kogu seda sex, drugs & rock'n'roll-jama oli ka kena motiiv. Muumia seevastu ei suutnud küll end kuidagi ära põhjendada. Arusaadav, et neile kahele friigile oli vaja tekitada mingi huvitav ja ootamatu seiklus. Aga oligi täpselt nii suvaline nagu Elvis oma vastast ise kirjeldab: "some kind of bubba ho-tep with oversized cowboy hat and boots". Sama hästi oleks võinud võidelda kauboikostüümis E.T. või kosmiliste tapjaklounidega - ikka oleks sama lugu olnud. Eks oli mingi taust püütud muumiale ka tekitada, aga ei mõjunud üldse piisavalt põnevana. Jäi läbimõtlematu mulje ja lükkas filmi tagasi samasse auku kust oli püütud välja rabeleda. Sest ma saan aru et idee oli tõestada, et ka kõige naeruväärsemat bad tastei on võimalik tõsiseltvõetavaks vormida.

Vanadekodu kohalt pole midagi laita, kindlasti soovitaks kõigil need uskumatud tegelased ära näha. Filmil oli selline mõnus uimane miski-ei-üllata atmosfäär ka, mis sobis kokku Elvise ja Kennedy elutüdimuse/elutarkusega. Aga kogu lugu kokku - polnud ei see ega teine. Liiga peenetundeline et olla ehe exploitation rämps, samas ei vedanud ka sürrealistliku õuduskomöödiana täiuslikult välja. Pigem muidugi hea kui halb film.