esmaspäev, 31. august 2009

"Geek maggot bingo" (1983)


director: Nick Zedd
74min.
USA

Esimene Nick Zeddi film mille kätte sain on hommage klassikalistele gooti b-õudukatele. Sellistele, kus korduvad kõik vanad tuttavad tegelased - hull professor, tema küürakas teener, vampiir, Frankensteini monstrum jne. Dekoratsioonid on papist ja käsitsi maalitud. Võiks öelda, et Zedd on arendanud süviti John Watersi nende kõige hullemate esimeste filmide trash esteetikat. Aga kuidagi mõttetu on neid võrrelda. Eks mõlemad ajavad põhimõtteliselt ühte ja sama rida ja mõlemad on iseseisvalt oma kvaliteedi saavutanud. väga hea oli. Ei viitsi rohkem trükkida.










pühapäev, 30. august 2009

"Food of the gods" (1976)




director: Bert I. Gordon
88min.
USA

"Loodus annab vastulöögi"stiilis õudukas, mis sobis täpselt minu maitsele. Sellistelt filmidelt ei oota ma mingeid arukaid ulmeteaduse teooriaid vaid võimalikult palju hiid- või mutantelukaid. Ja siin neist puudust pole. Selle eest vastutab Bert I. Gordon, kelle kogu karjäär on rajatud ulmeõudukatele hiidelukatest. Alustas taoliste filmide kuldajastul viiekümnendail, kui b-kino olid vallutanud dinosaurused ja marslaste plekist robotid. Stsenaarium omakorda põhineb H.G.Wellsi samanimelisel jutukesel.

Lugu on nii, et ühel saarel avastab mingi kristlikult ajuloputatud vanapaar, et nende taluõuel immitseb maa seest kahtlast löga. Nafta see ei ole, järelikult rikkaks ei saa. Mis siis teha? Noh, söödame kanadele. Ja vaata imet! Kanad kasvavad elevandi suuruseks. Need kanad on muidugi kõige toredamad tegelased siin filmis, kahjuks neid jätkub vaid paariks minutiks, sest tulevad karumõõtu rotid ja söövad nad ära. Neil pole ka väga viga. Mu arust rotid muutuvad vastikuteks siis, kui neid on palju, eriti vastik on see nende komme üksteisest üle sibada. Ja eriti nilbe asi on rotikuningas, seda kahjuks siin filmis pole. Ühesõnaga, kogu ülejäänud film kulub rottidega võitlemisele. See kuidas neid tapetakse ajab kindlasti paljudel harja punaseks, mis siis et see VIST ei ole päriselt. Kuid rotid on täiesti reaalsed rotid, kümneid kordi suurendatud aga ikkagi päris, mitte mingid karvastes kombinesoonides statistid, ja see kuidas nad püssilasust tagasipõrkuvad, kuidas verd pritsib ja haavast liha rebeneb on ka täiesti realistlik. See näeb välja nagu mingi rotiholokaust või loomade snuff.













reede, 28. august 2009

"The worm eaters" (1977)


director: Herb Robins
94min.
USA

Jälle üks ebaõnnestumine kaua otsitud filmide hulgas. Troma-laadselt pretensioonikat ja iga hinnaga rõveduseshokki sisendada püüdev "õudus"komöödia. Kui naljad pole naljakad, siis jätab igasugune vihmausside söömine ka täiesti ükskõikseks.

Et oleks teada, mis siin toimub - väikelinnas võimutseb paha linnapea koos oma Ku Klux Klani parodeeriva kaaskonnaga. Neile on ette jäänud üks linnarahvale armas järv, tahavad selle koha peale kaubanduskeskust või midagi sarnast rajada. Aga järveala kuulub mingile imelikule saksa aktsendiga rääkivale ortopeediliste saabastega erakule, kes peab lemmikloomadena vihmausse. Ta on neile ehitanud nukumaja ja ussidele meeldib kuulata "Für Elise"t. Ja siis hakkab ta neid vihmausse inimestele toidu sees sisse söötma, kes seejärel muutuvad ise allapoole vööd vihmaussideks.






neljapäev, 27. august 2009

"The toy box" (1971)

director: Ronald Victor Garcia 89min.
USA

Vana miljonäri majas toimub swingerite pidu. On kokkulepe, et kõik paarid käivad kordamööda ülemisel korrusel vanamehele privaatshowd tegemas ja saavad selle eest valida kingituse mingist võlukarbist ("Pandora's box of freudian depravity"). See kõik on üsna imelik, sest vanamees, kes seal pimedas nurgas istub, ei tundu üldse elus olevat (või on ta äkki kosmosetulnukas?) ja kõik need paarid justkui tapetakse, aga laipu ei paista kuskilt. Ei midagi ülikeerulist, aga filmist jääb mulje nagu rezhissöör oleks maadelnud materjaliga mida on võimatu filmikeelde tõlkida.

Oeh, see polnud nüüd küll film, mida kellelgi vaja vaadata oleks ja see ei loe, et pildid all jätavad võibolla huvitava mulje. Olgu pealegi, et absurdimüstikasse kalduv horror segatud softpornoga. Vahest on ilma eelarvata ja oskamatult tehtud vanad z-filmid väga mõnusad, näiteks Doris Wishman valdab seda kunsti perfektselt, aga antud juhul on tegemist taluvuse piire ületava oskamatusega. Ei ole ikka nii, et suudad kirjutada intrigeeriva stsenaariumi, laenad kuskilt paar prozektorit ja tossumasina, räägid ära tuttavad hipid, kes on nõus kaamera ees alasti püherdama, siis filmid seda ja mingit niisama suvalist tuiamist, laod stseenid kuidagi süzheelisse järgnevusse, loed teksti peale, otsid soundtrackiks mingid paar Grateful Dead'i lugu ja ongi olemas. Ei ole.