director: Chris Fisher
82min.
USA
Eile õhtul sattusin üle paari nädala jälle Prismasse ja avastasin, et videolevisse on jõudnud kaks uut ja odavat õhukeses karbis õudukat. Teades, kui väike võimalus on, et need ka vaadatavateks osutuvad, ei hakanud mõlemit ostma. Valisin päris elul põhineva sarimõrvari loo. Koju jõudes vaatasin IMDbst hinnanguid - mitte ühtegi positiivset. Lootsin siis vähemalt, et nii jama nagu "Nightstalker" (Ricky Ramirezi lugu, kelle viimased sõnad enne hukkamist olid "see you in Disneyland") ei saa ikka olla - film, mille kunagi samamoodi pimesi ostsin. Chris Fisheri nimi ei ütle muidugi midagi, seega uurisin mis filme ta veel teinud on. Ta on teinud kokku kolm filmi. Ja oh õudust - üks neist ongi "Nightstalker"! Kõik vihkavad teda, sest mitte keegi ei kannata sarimõrvarifilme, kus fakte on oma suva järgi muudetud. Ja "Rampage" on tal juba teine selline film! Samas mõlemad filmid jälgivad põhiliselt just politsei tööd, mitte ei ürita süveneda tapja isikusse.
"Tung tappa - seksuaalmõrvarid läbi aegade" oli üks esimesi raamatuid, mille ma raamatukogust laenutasin. Nii et juba ammune huviala. Päris kinnisideeks pole muutunud, nii et detailset infot mul peas pole - mõnede värvikamate tegelaste nimed ainult.
Seega faktide moonutamisest siin filmis ei oska ma eriti midagi arvata. Pole kursis ja ei huvita ka eriti. Peaasi et oleks natukegi usutav story. Või siis mingeid põnevaid ootamatusi pakkuv. Püüdlikult skisofreeniat teeskleva mõrvari roll oli väga hästi mängitud. Uurisin isegi näitleja nime välja - Clifton Collins Jr. Ülekuulamis- ja hüpnoosistseenid olid seetõttu igati nauditavad. Rohkem pole usutavuse kohalt millestki rääkida.
Ootamatuste kohalt aga küll. Neid peaks siinkohal nimetama pigem kukalt kratsima panevateks põhjendamatusteks. Selge, et on tahetud võimalikult seksikas ja paheline film teha. Tundub, et kõigepealt leiutati kõlav tagline: sex.drugs.serialkillers. Aga kuhu panna seks ja droogid? Milles küsimus, peaosas oleva kohtupsühhiaatri boyfriend on ju narkodiiler, kes korraldab igal õhtul kodus seksiorgiaid!
Teine arusaamatus puudutab kaameratööd. Täiesti absurdne. Chris Fisher tahab teha filme nagu muusikavideosid ja keerutab kaameraga ringi nagu paigalpüsimatu hüperaktiivne laps. Ja see ei ole üldse see väriseva käsikaamera dokumentaalstiil. Musavideotes võib niisugust asja lubada, aga filmis peaks ikkagi kaamera liikumine põhjendatud olema. Alguses käis õudselt närvidele, aga siis ma lihtsalt vaatasin ja imestasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar