director: Kenneth Anger
38min.
USA
Kenneth (või Kenny, nagu Raul kelle käest filmi sain teda järjekindlalt kutsub) Anger on vist ainuke mulle kordaminevaid filmiavangardiste. Ma pean silmas filme, mis on pigem nagu kunstivideod või performanceite jäädvustused, kui need mida nimetatakse mängufilmideks.
"..pleasure dome" nagu ka "Lucifer rising" on okultistliku rituaali jäädvustus. Mitte ainult, et filmis toimub rituaal, vaid selle vaatamine pakub justkui rituaalis osalemist ja mingi vastava kogemuse saamist. Vist kõigil lavastustel (film, teater, performance) on sama eesmärk, aga nende mõistmisel on omad tingimused. Traditsioonilise filmi puhul tuleb arvestada tegelaste, toimumiskohtadega, aja kulgemisega jne. Muidugi on ka palju selliseid filme, kus kehtivad teised reeglid, aga need nõuavad jälle midagi muud - vähemalt mingil tasandil on vaja lahti mõtestada, miks autor on valinud just vastavad kujundid. See nõuab sümbolite tõlgendamist, mis on aga väga individuaalne.
Eks "..pleasure dome" on ka lugu kus konkreetsed tegelased - üks Egiptuse jumalanna, keiser Nero, somnambuul Cezare ja veel mõned. Nad on sümboolseid tähendusi kandvad olendid, kes on rituaali käigus välja kutsutud.
Seda rituaali võib võtta nagu sünnipäevapidu. Alguses veidi ettevalmistusi, vaja peegli ees nägu puuderdada jne. Järgmiseks külaliste vastuvõtt ja kinkide üleandmise tseremoonia. Ning siis joogid, tants ja niisama trallimine. Pidu muutub järjest hoogsamaks, meeleolu üha elevamaks ja lõpuks näevad kõik juba asju kahekordselt.
Sellised tähendusrikkad tegelased oskavad siiski õnneks vaid eeskujulikult ja kultuurselt pidutseda. Nad on väga graatsilised, liigutused on aeglased ja suursugused, kannavad uhkeid kostüüme ja peomuusikaks on valinud Leos Janaceki "Slaavi Missa".
Tegelikult on see muidugi tõsine ja peenelt kalkuleeritud teos, mis kubiseb religioossetest sümbolitest, viidetest avangardkinole ja ma ei tea veel millele. Nö. pakub tõlgendamisruumi. Ja ebatavalisel kombel on seda siiski võimalik ka niimoodi lihtsalt ja otse "sünnipäevapeona" tõlgendada. Ma arvan, et spirituaalsed ja kõikvõimalikud muud "teistsugused" kogemused annavad kõige parema efekti siis, kui nad tulevad otse. Huvitav, kes see viitsiks viina juua, kanepit suitsetada või hapet teha, kui kaifi saamiseks peaks enne kümme raamatut läbi lugema? Minule mõjus "..pleasure dome" just seetõttu väga inspireerivalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar