director: Jean LaFleur
90min.
Canada
Ilsa triloogia viimane osa (kuigi leidsin, et on olemas ka üks Jess Franco film "Greta - haus ohne männer", kus peaosas samuti Dyanne Thorne. Seda tuntakse ka pealkirja "Ilsa - the wicked warden" all). Kui eelmine osa oli positiivne üllatus, siis see oli jälle tagasilöök.
Pool filmi oli ootuspärane. On Stalini viimane võimuloleku aasta ja Ilsa on Gulagi laagriülem (nimetatakse one of those Stalin's bitches). Põhilised piinamisobjektid on poliitvangid. Slaidiprojektoriga näidatakse neile juhtide portreesid ja kui ei nõustuta tunnistama, et Stalin ja Beria on kõigi sõbrad, siis heidetakse nad inimsööjatiiger Sasha ette.
Vene rahvusromantikaga on mõnusalt naljatletud. Hea filmifriigi viktoriiniküsimus: mitu viinapitsi "Ilsa - tigress of Siberia"s puruks visatakse? Mina küll ei jõudnud lugeda. Teine nali on kuidas vene karud naisi meelitavad - luulelised võrdlused Venemaa ürgsete põlislaante ja kargete jõgedega.
Ühel hetkel saab see vangilaagri lugu otsa. Lihtsalt saabub ratsanik teatega, et Stalin on surnud ja korjame nüüd asjad kokku. Kuna täispika filmi aeg pole veel täis, tehakse ajahüpe aastaase 1977 ning lugu jätkub veel mõttetult kaua. Näha jah, et natuke on üritatud sama liini hoida - et oleks vähemalt läbivalt talvine film. Aga ikkagi kaob see niigi armetu atmosfäär täiesti ära. Parem on sealt üldse mitte edasi vaadata.
Ilsa on nagu koomiksikangelane - piits kätte ning paar sadismimaiast jõhkardit abiliseks ja kõik teed on avatud. Kui ümbermaailmareis on tehtud võib Enterprise'iga planeetidevahelisele piinamistuurile saata - to boldly go where no man has gone before. Imelik, et Ilsast kunagi seriaali ei tehtud. Niikaua kui Dyanne Thorne veel elus on, võiks mõni vihasem kaasaja exploitationi rezhissöör, Jim Van Bebber või keegi, teha veel ühe Ilsa-filmi. Tore oleks teda kortsus ja vanana veel korra näiteks kasvõi USA ohvitserina Iraagi terroriste piinamas näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar