"I, zombie: the chronicles of pain" (1998)

director: Andrew Parkinson

79min.

UK

Ootused ei olnud just teab kui kõrged, kui leidsin kunagi selle filmi Stockmanni odavmüügilt. Tahtsin lihtsalt osta midagi. Polnud sellest varem kuulnud ka ja eeldasin, et ehk on mingi naeruväärselt loll splatter vähemalt. Väga sümpaatne film on tegelikult. Ainult kiidaks.

Ma ei tunne üldse hästi filmide tehnilist poolt. Nii et ma ei tea miks see nii on, aga igaüks saab aru, et korralikel kinofilmidel ja telefilmidel on erinev pildikvaliteet. Odavate teleseriaalide pildil puuduks nagu sügavus. Ja värvid on kuidagi toored. Hea oleks, kui keegi selle lihtsas keeles ära selgitaks.

"I, zombie" on selle sama odava ja plassi telelavastuse kvaliteediga film. Näiteks "Nekromantik"uga on sama lugu. Mõlemad mõjuvad erakordselt räpaka naturalismina, mis on muidugi väga hea näitaja zombiõuduka kohta. Splatter-esteetika kohalt on ka väga sarnane "Nekromantik"ule. Keskmisest zombifilmist erineb see siin aga päris kõvasti.

Kõigepealt, peategelane ei ole elav surnu üheski traditsioonilises mõttes. Ta keha roiskub küll nagu laibal ja ta himustab inimliha nagu zombidele kombeks, kuid mõtlemisvõime ja muud inimlikud omadused on sealjuures endiselt säilinud. Zombi peab kroonikat, kus ta kirjeldab oma moondumisprotsessi, arvestab kui kaua saab toituda ühest inimkehast jne. Teda vaevab igatsus oma sõbranna järele. Halearmsad on kohad, kus ta jalutab Londonis ja jälgib kurvalt armunuid purskkaevu ääres ja siis vaatab pärast kodus oma tüdruku fotosid. Siit on tuletatud unikaalne teemaarendus - masturbeeriv zombi (millel on väga karmid tagajärjed)! Kui seda veel kuskil mõnes filmis ette tuleb, siis saab see olla ainult Troma stuudio film.

Teiseks ei ole siin tüüpilist õudusfilmidele omast suspense'i või hämarat müstilist meeleolu. Sünge on küll aga see on selline argine süngus nagu näiteks Mike Leigh filmides. Siin mõjub see realism oma amatöörlikkuses küll koomiliselt, mis on isegi veel õõvastavam.

Vahepeal on veel intervjuulõigud zombinoormehe endise kallima ja selle uue boyfriendiga. Intervjuu on tehtud nagu mõni aeg hiljem ja seal püütakse leida põhjendust noormehe ootamatule kadumisele.

Tagline on päris eneseirooniline: "In the tradition of David Cronenberg's The Fly"