reede, 1. august 2008

"The legend of the 7 golden vampires" (1974)


director: Roy Ward Baker
82min.
UK / Hong Kong








Mõnus oli jälle kord ühte Hammeri filmi vaadata. Lihtne ja algusest peale etteaimatav, kuid ladus, hea atmosfääriga ja ilusate värvidega. Sai pooleteiseks tunniks aju välja lülitada ja rahulikult visuaalselt head meelelahutust nautida. Film on tervenisti üles võetud Hong Kongis. Seekord on Hammer koostöös Shaw Bros. Co.ga võtnud eesmärgiks vampiirizhanrile lisada ida võitluskunste, mis tähendab lihtsalt seda, et deemonitega võideldakse ohtralt käte ja jalgadega vehkides. Ei midagi erilist. Siiski, kuigi sealsetel vampiiridel on samad harjumused nagu igal pool maailmas, näevad nad vähemalt teistsugused välja.
Professor Van Helsing (Peter Cushing) peab Hong Kongi ülikoolis loenguid ja on just jõudnud oma arust jõle põneva teemani, nimelt vana legend ühte tundmatut küla aastasadu kimbutanud seitsmest vampiirist. Sissejuhatusest selgub, et vana needus on Transilvaania Dracula abil tagasi. Kõik puha tõsilugu, kuid kogu auditoorium vajub juttu ebausklikuks sonimiseks pidades põlglikult laiali. Üks tudeng kuulab loo siiski lõpuni. Tema teab mis külast on juttu, sest ta on koos oma seitsme venna ja ühe õega seal samas üles kasvanud, tema vanaisa oli viimane, kes suutis vampiiridele vastu astuda. St. ta on ammu oodanud võimalust oma kodu vaevavale nuhtlusele lõpp teha ja koos Van Helsingiga minnaksegi ohtlikule ekspeditsioonile. Kaasa tulevad ka professori poeg ja mingi rikas skandinaavia blond tibi, mis tagab paar rahvusvahelist romantikaliini. Ameerika kinolevis oli filmi nimi "The 7 brothers meet Dracula". Soome b-filmindusele mõtlemisainet..

Vampiirid näevad oma pikkade juuste ja kirevate siidist mantlitega välja nagu iidsed hiina ülikud. Mädanenud laibalõustad on pooleldi kaetud kuldse maskiga ja kaelas ripuvad hiiglaslikud kullast nahkhiired, nagu mingi evil gangsta bling-bling. Elavad kurjakuulutavalt üksildases mägitemplis ja oskavad moonduda nahkhiirteks nagu vampiirid ikka. Kõik templis ja selle ümbruses filmitud stseenid on väga efektselt Argento vaimus valgustatud. Teravad punased ja rohelised toonid, idamaine ohvrialtar mõjub nagu eksootiline ööklubi. Maagiliste gongilöökidega suudavad vampiirid ellu äratada kohalike talupoegade laibad, peaaegu luukeredeks kõdunenud tegelased, kelle omapäraks on, et neil juba mulla alt tõustes rehad ja hangud relvadena pihus. Aasia kummitustel on alati mingid imelikud liikumismaneerid. Siinsete zombide kõnnak on ebaloomulikult väikeste sammudega ja tudisev, nagu kari vanureid.

Vampiirid on osavad mõõgavõitlejad ja hirmuäratava välimusega, kuid tunduvad millegi pärast siiski ohutumad kui klassikaline Dracula. Nendega võideldes pole tegelikult muud vaja kui head kaklemisoskust ja nagu kõigis sellistes aasia filmides, on ka siin kõik pilusilmsed alati sündinud karatekad. Dracula võis muutuda nähtamatuks ja hüpnotiseerida, ega ta eriti ei lasknudki endale kedagi ligi, kuid siin piisab kui kähmluse käigus süda ükskõik millega läbi torgata ja ongi valmis. Kusjuures isegi see on tinglik, torgatakse suvaliselt kuskile rindkere piirkonda nagu terve ülakeha oleks üks suur süda.
Kokkuvõtteks - korralikult lavastatud, palju kolli make-upiga statiste ja palju turvaliselt erepunast verd.