"Gamera vs. Guiron" (1969)

director: Noriaki Yuasa

80min.

Japan

Vist oli tekkinud kerge aasialembus, igaljuhul esimeseks pärast hirmsat "Devil's dynamite"i valisin just selle. Ja vastavalt prognoosile, et kõik tundub "Devil's dynamite"i kõrval puhas kuld, oligi kohe võrratult hea. Tegelikult oli ka hea, aga nüüd oli veel parem.

Piinlik küll kuid tunnistan ausalt, et see oli mu esimene kajiu-film. Pilte Jaapani filmimonstrumitest olin varem küll ja küll vahtinud, seega polnud midagi nii väga üllatavat. Naljakad käpiknukud ja puha, kuid siiski jäi senini mõistmatuks, et mis se's kõiges siis niiväga big deal on? Kui keegi teine ka nii skeptiline on, siis arvan et tuleb lihtsalt üks film tervikuna ära näha. Lääne stop-motion on hoopis midagi erinevat. Siuke kvaliteedikeskne. Et kas imetlusväärselt meisterlik või vastupidiselt kohmakas, kuid alati kuidagi iseloomuvaene. Tuimad nagu laste action-nukud. Antud filmi põhimonstrum Gamera - interplanetaarne hiidkilpkonn ja kõigi hätta sattunud laste omakasupüüdmatu abiline - on liikudes volti kägarduvast vahtkummist ja mitte rohkem realistlik kui Hunt Kriimsilm, kuid pakubki sel moel hoopis mingi teise vaatenurga (Kriimsilma puhul ei hakka ju ometi norima, et tal käppade küljes tamiilid ripuvad). Ja seda traagilisemad on kohad, kus see rõõmsameelne mandlisilmadega koll oma sinisest verest nõretab ja valu käes pasundab.

Üks väike tähenärimisjutt ka. Filmi ameerikale tehtud variandi pealkiri on erakordselt nüri - "Attack of the monsters" ehk koletiste kallaletung. Kuid peale selle on ta veel ka eksitav. OK, filmis on kaks koletist ja nad kaklevad omavahel. Seda saaks nimetada võitluseks, ehk isegi duelliks, kuid kallaletung?! Et tungivad üksteisele kallale vä??

Kokku on kõik üks sõbralik lasteulmekas, peaosas kaks väikest poissi, kes satuvad ufotaldrikuga eksirännakul olles võõrale planeedile, kus elavad salakavalad kaksikõed. Neil on lastega kurjad kannibalistlikud plaanid. Klassikaline tulnukaglämm liibuvate kostüümide ja antennidega. Nagu The Rocketsi muusikavideotes. Kuid lastemuinasjutuga segamini on ka täiesti ajakohane populaarteaduslik sci-fi - radarisignaalid, valgetes kitlites teadlased jne. Seda kummalisem.

Lõpuks selline tähelepanek ka, et kõigi osatäitjate, eriti laste kõnemaneer on spetsiifiline. Alati kindlameelne ja korrektne. Teatud mõttes ka hirmuäratav, nagu siis kui kokku satuvad ülim optimism ja idealistlik eluvõõrdumus. Meenusid kangelased nõukogude propagandast.