"The viking queen" (1967)

director: Don Chaffey

91min.

UK

60ndate eelajaloolistes fantaasiates polnud muidugi mingit kohta teaduslikele faktidele. See oli lihtsalt üks võimalus näidata seiklusfilmis napilt karusnahaga kaetud modelle ja panna neid hiidelukatega võitlema. Aga filmilt mille tegevus toimub juba meie ajaarvamise perioodil ja mis viitab ajaloolistele sündmustele ootaks nagu rohkem faktipõhisust. "Viking queen"i sündmused arenevad Britannias Rooma impeeriumi hiilgeajal. See pole võibolla esimene koht mis viikingitega seostuks, kuid neid siiski elas Briti saartel. Aga minuteada umbes 1000 aastat hiljem. Intrigeeriv. Don Chaffey'l, kes on teinud ka "One million years B.C.", paistab olevat tõsine probleem aja arvestamisega. Igatahes sel polegi tähtsust, sest viikingitest pole siin sõnagi juttu. Mingi noor kuninganna Selina on küll, aga miks teda viikingiks nimetatakse on täieslik mõistatus. Siin on hoopis druiidid kes kummardavad Zeusi ja õiglane Rooma tsentuurio Justinian (tabav nimi). Justinianil tekib armusuhe Selinaga. Nemad kahekesi on ainsad head ja õilsad tegelased. Nad tahavd seista kannatava lihtrahva heaolu eest nagu õiged valitsejad kunagi, kuid nende seljataga sepitsevad salaplaane verejanulised druiidid, silmakirjalikud kaupmehed ja julmad Rooma sõjaväelased. Selinast saab rahuarmastava valitseja asemel barbarite sõjajumalanna, lahinguvankril mõõka viibutav viikingikuninganna. Selline imelik jant tekib siis, kui Hammeri stuudios üritatakse teha ajaloolist eepost a'la "Cleopatra". Näitlemine on üliteatraalne, eriti paistab oma poosidega silma druiidide ülempreester. Üks orjatar, kes peaks kujutama neegrit, on tumepruuniks värvitud nahaga valge naine. Kõik need pisiasjad, millest ma siiani rääkinud olen, annavad tegelikult kätte õige vaatenurga. Et pole vaja mõelda faktide peale, et see on lapsemeelselt kerge film, mis ei nõua absoluutselt kaasamõtlemist. Täitsa mõnus ajaviide.