"The last wave" (1977)

director: Peter Weir

106min.

Australia

Unenägudel on Austraalia aborigeenide mütoloogias väga tähtis roll. Neil on kaks paralleelselt eksisteerivat maailma - see tavaline, kus me kõik elame ja ärkvel olles toimetame ning unemaailm, kus aeg kulgeb teise rütmiga ja kehtivad omad seadused. Teispoolsuse saladusi usaldatakse vähestele väljavalituile. Kui sa pole asjassepühendatu ja muutud liiga uudishimulikuks, siis järgneb kohus, mis võib hõimu tavade kohaselt olla vabalt surmanuhtlus. On üksikuid kogukondi, kes elavad omaette kõrbes järgides iidseid traditsioone, neile on antud selleks seaduse poolt luba, kuid linnastunud aborigeenid peavad järgima üldist korda. Aga ühel päeval leitakse tänavalt aborigeeni laip ja tundub, et tegu on rituaalse mõrvaga. Süüdlased saadakse kohe kätte, kuid asjalikku ülestunnistust, st. et toime on pandud rituaalne karistus mitte niisama purjus peaga arveteklaarimine, on neilt võimatu saada. Samal ajal hakkab kinnipeetutega tegelev jurist nägema endelisi unenägusid ja talle antakse tungivalt mõista, et parem ärgu toppigu oma nina võõratesse asjadesse. Aga mida nii hirmsat on siis pärismaalastel varjata? Algusest peale esineb ka väga kummalisi ilmastikunähtusi - selgest taevast sajab paduvihma, munakivi suuruseid raheterasid, naftat jne. OK, üks asi millest siin räägitakse, see suur Viimane Laine, on apokalüpsise eelaimdus. Polnud just eriline üllatus, nii et shokeeriva lõpuga thrillerina see film nagu õieti ei toiminud. Kuna ma vaadates lootsin, et just lõpp kulmineerub eriliseks katarsiseks, siis olin tükk aega üsna nõutu. Ma leidsin siit teist mõtlemisainet. Lääne kõrgtsivilisatsioon ütleb et inimene on looduse kroon. Individualism, sõltumatus, soov universum ümberehitada oma vajaduste järgi. Neile vastandub madalat profiili hoidev aborigeenide kultuur, mis tunnistab oma sõltuvust loodusjõududest ja ei näe võimalust ega tahagi võidelda ettemääratuga. Nende sissekodeeritud introvertsuses ja passiivsuses justkui peegelduks, et nad on leppinud paratamatusega. Nende elu on hale ja asotsiaalne, kuid kõik oluline toimub niikuinii teises unenägude dimensioonis. Alltekst, mis viitab kahe põhimõtetelt täiesti erineva ellusuhtumise vastuolule. "Last wave" on ühelt poolt küll lugu kriminaaljuurdlusest, aga kokkuvõttes puuduvad siin tegelikult kurjategijad ja kohtumõistjad. Ka õudukana on teda raske võtta, kuigi sünget atmosfääri püütakse igati rõhutada. Kogu kontinendist üle pühkiv hiidlaine peaks nagu hirmuäratav olema, aga ta ei mõju nii, sest aborigeenid keda siin kujutatakse sümpaatiaga, kellele kuulub vaataja poolehoid, teavad seda juba ammuilma ja nende jaoks on see normaalne asjade käik. Imelik vastuoluline film. Kui peaks ühe lausega iseloomustama - on ja ei ole ka. Aga ma ei pea siin silmas headust.