"Iceman" (1984)

director: Fred Schepisi

100min.

USA

Otsisin ühte Itaalia exploitation-filmi "Yeti. The giant of 20th century", mida tuntakse ka nime "Ice man" all. Just niimoodi lahku krjutatult. Ja leidsingi torrenti "ICE MAN". Juures polnud ühtegi nime, aastaarvu ega kommentaari, seega ei jäänud muud võimalust kui allalaadida ja järgi proovida. Algusest peale tundus väga kahtlane, kuid loota ju võib, seda suurem on õnnestumise puhul heameel. Aga kartus osutuski tõeks - juba esimestest kaadritest oli selge, et pole see mida vajasin. Oli hoopis vana tuttav "Iceman" ehk lugu jää sees täiuslikult säilinud ürgaegsest mehest, keda õnnestub uuesti ellu kutsuda. Kunagi ammu telekast nähtud ja mälestus oli hea, niisiis otsustasin uue pilguga üle vaadata. Tõsine Hollywoodi sci-fi draama. Hea film, eriti hea on jäämees Charlie, aga midagi jäi ikka kripeldama. Polnud ikka päris selline nagu võiks ideaalis olla. Esimese asjana häiris väljakannatamatult sentimentaalne paaniflööt. Ja kohe kui jäämees on üles sulatatud ja näitab esimesi elumärke, tekitatakse see hea ja paha teadlase vastuseis. Kogu meeskonna peale on ainult üks noor antropoloog, kellel on samad huvid mis vaatajal. Kuna kõik teised tahavad ürginimest tükkidest lõigata, Siis tema muidugi hakkab elu eest võimlema, et saaks rahus tema käitumist uurida, temaga kontakti luua jne. Vastukaaluks on positiivne, et ega märkimisväärset kontakti muidugi ei teki. Koopamehega suhelda on umbes sama raske kui parmuga, kes on end nii deliiriumisse joonud, et suudab ainult ühesilbilisi röhitsusi teha. Samas tuleb just nende kurguhäälte kaudu ilmsiks loo tõeline tähendus. Charlie jäi 40000 aastat tagasi jäälõksu, sest ta oli spirituaalsel rännakul, tegi nö. dreamwalk'i. Ta otsis lepitust jumalaga, sest mingil teadmata põhjusel, võibolla tema enda süü tõttu, olid hukkunud ta lapsed ja naine. Kui ta näeb ühel päeval helikopterit, siis peab ta seda jumala saadikuks ning sealt alates unistab ta ainult helikopteritest. See mõistev noor teadlane teeb talle teene ja päästab ta puurist välja tagasi lumeväljadele. Lõpuks kujuneb selline situatsioon, et jäämees tõuseb kopteri külge klammerdudes taevasse ja laseb end siis kõrgel õhus lahti. Milline vapustav poeetiline eneseohverdus! Nüüd lõpuks kohtub ta oma kadunud perekonnaga. Teda saadavad tedlaste jahmunud vesised silmad. Nii see Hollywoodis käib. Kõik on suurem kui elu. Igaks juhuks, kui peaks juhtuma et sa ikka ei mõistnud loo sügavat hingestatust, tambitakse see sulle paaniflöödiga pähe. Ja mis sest kasu on? Selle asemel, et korralikku ulmeantropoloogiat kiita, suudan jälle vaid küüniliselt viriseda.