"Paganini horror" 1989

director: Luigi Cozzi

82min.

Italy

Umbes poolteist aastat tagasi, kui ma seda blogi alustasin, oli mul veel üsna tugev eelarvamus 80ndate b-filmide suhtes. Et ainult slasherid, Freddy ja Fulci, lugematud kolledzikomöödiad... Noh, eelarvamused tekivad siis, kui ei ole piisavalt teadmisi. Viimasel ajal on menüüsse sattunud mitmeid Itaalia 80ndate õudukaid, asi sai alguse "Stagefright"ist, ja need on mu hoiakut kõvasti parandanud. Lahedaid muusikavideoid tehti ju kaheksakümnendail küll (praegu tunduvad muidugi paljud asjad ägedad, mis tegelikult sel ajal ilgelt nõmedad paistsid), no ja "Paganini horror" on väga muusikavideolik. On ka põhjust, sest sisu on selline. Tüdrukutebändil on loominguline kriis, aga siis ostab trummar mingilt salapäraselt onult avaldamata Paganini noodi, millest hakatakse vägevat hitti vormima. Video tegemiseks üüritakse vana kummituslik maja (seal need sündmused hargnema hakkavadki) ja rezhissööriks palgatakse kuulus õudukate meister. Kõik kohad on täis mannekeene, kõik on kaetud poolläbipaistvate kangastega ja interjöör särab kirjus prozektorivalguses - seega nagu kõige tüüpilisem odav kaheksakümnendate musavideo. Õudused ei lase end kaua oodata - ilmub välja tapahimuline Paganini vaim, kelle relvaks on viiul, mille otsast tuleb välja nuga, samasugune nagu need tapvad kingad ja vihmavarjud. Ega Paganini polnud ju mingi niisama virtuoos, tal oli ikkagi kuradiga leping sõlmitud ja ta kuulsal viiulil olid inimsoolikatest keeled. Sealtmaalt algab lõpmatu põgenemine mööda sinipunarohelisi treppe, koridore ja pööninguid. Minema joosta ka ei saa, sest maja ümbritseb surmav elektriväli. Keldris ripub Einsteini pilt, sest juba iidsetel aegadel räägiti sfääride muusikast ja tänapäeva teadlased on keeruliste valemitega (nagu näiteks E=mc2) seda tõestanud. Kuidas sellest vaimust üldse lahti saada? Kuidas muidu, kui et Paganini sureb omenda hajameelsuse tõttu hommikuste päikesekiirte kõrvetusest ja temast jääb järele, no arvake ära!, viiulivõtme kujuline tuhahunnik. Kuna see oleks liiga selge lahendus taolise filmi puhul, siis tuleb veel teinegi lõpplahendus, kus kõik keeratakse omakorda pahupidi. Selline eht itaallaslik "üllatus ükskõik mis hinnaga" lõpp.

Varasematest kümnenditest on mitmed Itaalia rezhissöörid eelkõige värvide, valguse ja dekoratsioonidega silmapaistvaid saavutusi teinud. Need on ühtlasi julgelt ekstravagantsed ja maitsekad. Sisuline pool ja näitlemine, põhiliselt mõtlen ikka giallosid, on neis tihti jällegi väga logisev. Mitmed Itaalia lavastajad suutsid seda liini ka kaheksakümnendail jätkata, minnes ühtlasi kaasa selle aja pildikeelega. Maitse asi muidugi, aga mus tärkab tõsine sallimatus, kui loen kommentaare, kus nõutakse pooltteist tundi oma elust tagasi. See on ju mingi selline mentaliteet, mis paneb ebatavalise ja halva vahele võrdusmärgi. samuti nagu normaalne = hea. "Paganini horror" on üks neist filmidest millele selliseid märkusi tehakse. On jah jahmatavalt rumalate dialoogidega - annab ikka välja mõelda selliseid repliike nagu "This light is so strange. It's more than strange, it's weird." Ja näitlejad on kõik ilmega, nagu oleks telliskivi pähe kukkunud ja ei saa päris täpselt aru mis toimub, kõik on nii armsalt surmtõsised. Ning süzhee teeb absurdseid pöördeid, nagu see oleks igal võttepäeval uuesti ümberkirjutatud. Ja pole üldsegi hea dünaamikaga, pidevalt justkui laguneb laiali, et end jälle kokku korjata, et kuidagimoodi lõpuni longata. Aus "halb" film igas mõttes.