"The black cat" (1934)

director: Edgar G. Ulmer

65min.

USA

Film kui selline polnud midagi vaimustavat, seepärast ei tee ka pikka juttu, aga otsustavaks sai ikka see kaadrite väljaotsimise harjumus. "Black cat" oli esimene linateos, kus kohtusid kaks suurt õudusklassikut - Boris Karloff ja Bela Lugosi. Karloff mängis kenasti, kuid Lugosi'st jäi väga piiratud mulje. Kõigis filmides, kus ma teda näinud olen, on tal täpselt samad võtted. E.A.Poe samanimelise looga pole siin mitte vähimatki pistmist, paaril korral üle ekraani lipsav must kass on täiesti ebaoluline tegelane ja lisatud, et vaid pealkirja õigustada. Kuna see on õudukas, siis peaks see kass kuidagi hirmuäratav ka olema. Vaatajale jääb ta siiski tavaliseks ohutuks koduloomaks, tohutu kassifoobia on hoopis Lugosi tegelasel. Ta saab juba kassi nägemisest peaaegu rabanduse. Võiks arvata, et tal on mingi lapsepõlvetrauma, kuid ta usub tõsimeeli, et kassid on õnnetuse ettekuulutajad. Tavaline ebausk, aga väga ootamatu psühhiaatrite puhul. Jah, Lugosi mängib psühhiaatrit! Karloff mängib kuulsat arhitekti kelle efektses art deco elamus tegevus aset leiab. Ta on salajane saatanakummardaja, keldris on klaasvitriinide taga mingid naised, maja on ehitatud keset lagendikku kus kord peeti veriseid lahinguid ja muu selline värk. Tähelepanu äratas ka helikujundus. Ootuspärane kolmekümnendate soundtrack, kuid ma pole mujal kohanud nii tihedat, praktiliselt lakkamatut taustamuusikat.