"A bucket of blood" (1959)

director: Roger Corman

66min.

USA

Järjekordne Roger Cormani viie päeva jooksul valminud väike meistriteos. Umbes samasugune lihtsameelsuse maski kandev leidlik must komöödia nagu "The little shop of horrors" ainult, et siin on veel lisaks tugev satiir biitkultuuri aadressil. Kui "Õuduste poe" peategelane oli noor jobu lillemüüja, siis siin on tema asemel biitnike kohviku lapsik ettekandja Walter, kes mätsib õhtuti oma üüritoas savi ja unistab kunstnikuks olemisest. Pole midagi ihaldusväärsemat, kui olla IN, kuid Walter on paraku lootusetult OUT. Seljataga on järjekordne tööpäev täis luuletajate etteasteid (mida siin suurepäraselt imiteeritakse / parodeeritakse) ja kanepiuimas filosofeerimist ning Walter mudib taas kord nõutult oma savikamakat. Äkki toimub pöördelise tähtsusega vahejuhtum. Kostab hädist näugumist, naabri kass on jälle seina sisse kinni jäänud(!). Walter hakkab noaga seina uuristama, kuid tapab nii kogemata kassi. Kuidas õnnetust varjata? Äkitselt meenuvad luuleread, Walterit tabab inspiratsioonipuhang ja ta katab kassi saviga. Teose pealkiri on "Dead cat". Walter võtab järgmisel hommikul oma kassikuju kohvikusse kaasa, sest mine tea, võibolla keegi on nõus seda viie dollari eest ostma. Skulptuur paneb kõiki vaimustusest lausa ahhetama. Walter saab innustust juurde, järgmine teos "Murdered man" on veelgi imetlusväärsem. Kes oleks võinud arvata, et selles eluvõõras noormehes peidab end suur kunstnikuanne? Milline fenomen, et üks infantiilne ettekandja suudab nii tabavalt tunnetada modernismiajastu dekadentliku vaimu! Ja milline hüperrealistlik anatoomiline täpsus! Lahedad biitnikud võistlevad, et talle jooke välja teha ja pühendavad talle luuletusi. Kohvikus korraldatakse näitus, keegi ajab avamisel pilves peaga ühe skulptuuri ümber ja pragunenud savi alt tuleb ilmsiks õõvastav tõde, mida isegi kõigega harjunud kunstipublik ei suuda omaks võtta. Kogu kuulsuseillusioon variseb kokku, Walter põgeneb koju ja poob end üles. Legend on sündinud.

Mitte midagi pole muutunud. Mulle meenus "Bucket of blood"iga üks isiklik kogemus EKA päevilt. Mul oli üks kursusekaaslane, väga sümpaatne poiss. Veidi kogenematu ja lihtsameelne, kuid erakordselt heasüdamlik ja siiras. Temaga juhtus mitmeid naljakaid lugusid. Kord oli meil iseseisva suvepraktika hindamine. Mina näitasin ette maaliseeria, teistel olid vist põhiliselt disainikavandid ja temal olid mõned täiesti suvalised seebikaga klõpsutatud fotod. Fotodel oli dokumenteeritud tema suvetöö - ta oli koos vennaga oma kodutalu kõrvale puust sauna ehitanud. Tegelikult polnud ta muidugi jõudnud kooliülesannet teha, aga juba selle asemel mingi tavalise sauna esitamise mõte käib mulle üle mõistuse. Kui ma ei eksi, siis talle pandi selle eest B, sest ikkagi kõvasti vaeva näinud ja korralik saun ju.

See oli veel positiivne näide. Ma ei tea mis mu kursavennast saanud on, aga loodetavasti on tast saanud korralik talupidaja, asi millele tal tegelikult annet võis olla. Palju rohkem on siiski kunstnikuhakatisi, kes sunnivad end kogu aeg midagi otsima, kuid ei tea isegi mida tahaks leida. Samamoodi ei oska õppejõud nendega midagi peale hakata. Vahest võivad nad siiski päris häid hindeid saada (nagu ellnenud näitegi puhul), sest nende tööd on lihtsalt nii nihkes, mõjuvad oma absurdsuses justkui päris kunst juba.