director: Todd Haynes
43min.
USA
The carpenters'i laulja Karen Carpenteri surm teadvustas esmakordselt laiemaid masse seitsmekümnendail veel vähetuntud haigusest anoreksia. "Superstar" on Kareni eluloofilm, kus näitlejate asemel mängivad Barbie nukud. Filmil on kohtulik näitamis- ja levitamiskeeld, sest Carpenters'i muusika kasutamiseks polnud luba küsitud ja seetõttu on teda korraliku kvaliteediga väga raske leida. Üks väheseid kvaliteetseid koopiaid on NY Museum of Modern Arts'is. Kuid tumendatud pilt, mis muudab enamuse tekste ekraanil loetamatuks, olevat rezhissööri teadlik valik.
Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis mõtlesin, et võib päris põnev olla, sest "Welcome to dollhouse" ja "Happiness" olid ju väga lahedad terava musta huumori pärlid, et huvitav milline siis sama rezhissööri varajane eksperimentaalne nukufilmikatsetus võib olla? Ajasin mõistagi Todd haynesi Todd Solondziga segi ja elasin selle teadmisega kuni hetkeni, mil hakkasin filmi vaatama. Niigi olin algusest peale murelik, sest barbide kasutamine jutustamaks lugu anoreksiast ei tundu just kavala metafoorina. Kujutlesin juba roosat mööblit ja plastmassist serviise, piiksuvaid ninahääli ja lapsikut dialoogi, mingit hambutut ärapanemist, näiliselt süütut, tegelikult aga pahatahtlikult mõnitavat. Ei osanud kuidagi mingit muud lahendust ettekujutada. Aga tegelikult on "Superstar" täiesti tõsine film, südamlik ja kurb. minu arust lausa väike ime, et sel moel midagi tõsiseltvõetavat on saavutatud. Karenist on tehtud märter, keda vaevavad ebakindlus ja suutmatus ennast peresuhetes maksma panna. Tema venda ja vanemaid on kujutatud erapoolikult negatiivseina, sellise klassikalise Ameerika konservatiivse kristliku perekonnana. Ühesõnaga, karakterid on pealiskaudsed ja mingit süvaanalüüsi ei võimalda. Visuaalselt on see eest kõik kena, ikkagi päris film mitte video.
Lisaks laulmisele oli KC ka lugupeetud trummar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar