"The human tornado" (1976)

director: Cliff Roquemore
85min.
USA










Paar kuud tagasi surnud Rudy Ray Moore'i filmid on midagi ligilähedast John Watersi bad taste trash'ile blaxploitationi maailmas. Tervenisti oma rahadega tehtud, näitlejateks sõbrad ja tuttavad, kõik sisevõtted tehtud ühe korteri tubades. Aga neegrite huumorimeel on selline imelik, et ei saa täpselt aru, kui palju on egotrippi ja kui palju eneseirooniat. Filmidest rohkem on ta muusikat teinud ja mõlemad meediumid on hüppelauaks tema stand up comedy karakterile Dolemite. "Human tornado" on teine ja räägitakse, et naljakaim osa Dolemite'i filmiseerias. Ühtlasi ka ainuke mida ma näinud olen. Dolemite on siuke üle geto respektitud "rappin'n'rhymin' kungfu fightin' mean black muthafucka". Tegelikult on see tore, sest reaalselt on ta vormist väljas võdiseva kehaga alalises kokauimas keskealine kloun. Tema karate stiili (võitlusstseenid on filmitud kiirendusega) nimi võiks olla "orientatsioonihäiretega konn" ja enne kui läheb tõsisemaks andmiseks hakkab ta alati riimis rääkima. Olen märganud, et neegrite huumor tähendab põhiliselt võistlust, kes suudab vängemaid roppusi ja solvanguid välja mõelda. Dolemite'i lemmikväljend on "rat soup eatin'". Rotisupisööjad on eelkõige valged politseid, kes ei lase mustadel brothadel rahus pidu panna. Asi läheb isiklikuks, kui sheriff saab teada, et Dolemite pakub tema naisele rahalist seksiteenust. Dolemite kidnäpib ühe homo (kes on selle üle õudsalt õnnelik) ja põgeneb sõprade juurde Californiasse. Neil jällegi on omakorda jamad maffiabossiga, kes on röövinud paar musta sistat ja hoiab neid mingi täiesti ehtsa nõiamoori piinakambris (for real!). Inimtornaado viitab Dolemite'i oskustele voodis. Ühes seksistseenis konkreetselt varisebki terve magamistuba kokku!