"Frogs" (1972)

director: George McCowan
91min.
USA










Võrreldes nendega mida ma tavaliselt olen harjunud vaatama, oli "Frogs" täiesti korralikult tehtud film. Posteri järgi, millest võiks järeldada, et see on lugu inimsööjakonnadest, arvasin et tuleb mingi täielik absurd a'la "Night of the lepus". Tegelikult on siinsed konnad täiesti tavalised ja nad ei tapa mitte kedagi (kas konn saaks üldse kuidagi inimest tappa? Või äkki on mingid mürki pritsivaid Amazonase konnad?), kuid neid on kohutavalt palju. Sadade kaupa väikseid rohelisi statiste. Tapavad ikka need kes seda alati on teinud - maod ja ämblikud. Konnad on oma massilises pealetungis pigem nagu reptiilide maailmavallutuse ettekuulutajad või siis kavalad niiditõmbajad, kes ise koibasid ei määri, jälgivad vaid kannatlikult inimrassi hääbumist, et ise õigel hetkel troonile hüpata. "Halb" on film ainult seepärast, et siin on tohutult igasuguseid loogikavigu ja möödalaskmisi mida saavad endale lubada vaid odavad drive-in monsterfilmid. Näiteks osad tegelased põgenevad ühel hetkel, nad jõuavad mingi etapini kus olukord pole veel kaugeltki lahenenud, kuid edaspidi film lihtsalt unustab nad ära. Või siis mees, kes on pool päeva surnult soomülkas vedelenud - kui ta leitakse, siis on täiesti selgelt näha kuidas ta hingab. Ja veel - ühe ohvri kägistavad surnuks ronitaimed! OK, loomade populatsioon on ootamatult suurenenud ja nad tungivad väevõimuga inimeste territooriumile, aga et taimed on omandanud liikumisvõime? Tõsine katastroofifilm muutuks justkui mingiks ulmekaks tapjalilledest. Tegelikult pean ma sellist vigade otsimist nõmedaks. Ei saa öelda, et nii on vale ja nii ei tehta, sest kõik on lõppeks vaid meelelahutus. Ausalt öelda ei pannud ma neid vigu tähelegi, sest atmosfääri poolest oli kõik nii nagu vaja. Ma ei mäleta, et ükski teine ökohorror oleks mulle sarnast ohutunnet sisendanud. Mulle tuli meelde üks isiklik õudne looduskogemus. Tegelikult suvaline ilma puändita lugu, ma pidin lihtsalt nädal aega mingis tsivilisatsioonist mahajäetud talus olema. Ümberringi oli igasugustest lendavatest, roomavatest ja hüplevatest putukatest kubisev põlislaas. Nagu elusorganism, nagu sisikond. Metsa minnes pidin end sissepakkima nagu mingisse radioaktiivsesse tsooni sisenedes, aga ikka hakkas kohe üle metsapiiri astudes igalt poolt sügelema. Tekkis paranoia, et mingid väikesed tüübid tulevad ja hakkavad juustesse ja krae vahele pesa ehitama. "Frogs"is on algusest peale nii, et kogu aeg vilguvad üle ekraani konnad ja sisalikud, aga inimesed teevad oma igapäevatoimetusi ja ei tee neist suuremat välja. Ma hakkasin kujutlema milline vastik tunne võib olla, kui igas pimedas nurgas, iga kapi all on pesakond limukaid, igal sammul kükitab põrandal kärnkonn...