"Sick. The life and death of Bob Flanagan, the supermasochist" (1997)

director: Kirby Dick
90min.
USA

Vähemalt ühe koha pealt olen ma täiesti normaalne inimene - S/M ei paku mulle mingit huvi. Ei seksuaalses ega niisama põnevuse mõttes. Aga "Sick" on ikkagi selline paljuräägitud kurikuulus film, et tundsin kohustust ära vaadata. See on dokumentaal Bob Flanaganist, kellel oli kaasasündinud tsüstiline fibroos. See on piinarikas hingamisteede haigus ja enamasti surevad põdejad 20-35 aasta vanuselt. Bob huvitus juba varases nooruses enesepiinamisest, et testida keha vastupidavust, panna proovile oma põdurat keha ja juhtida seksuaalse erutusega tähelepanu haigusest eemale. Oluline pöördepunkt oli sobiva dominast elukaaslase leidmine. Järjepidevalt uusi ekstreemsusi otsiv S/Mi praktiseerimine muutus elu eesmärgiks ja Bobist sai performance'i kunstnik. Peab ütlema, et üsna suvaline selline, ega ei vaimustuks kui näitusele satuksin. Võibolla siiski sümpaatsem kui mõni teine shokikunstnik, sest töödes on rohkem isiklikku kui mingit üldsotsiaalset manifesti, mõjusid kehaga tutvuva lapse mänguna. Ega "Sick" polegi õnneks kunstidokumentaal, kus kriitikud analüüsivad taieseid. Lastakse rääkida Bobi pereliikmeil, abikaasa Sheree Rose'il, teistel lähikondsetel ja eelkõige tal endal ja kokku saab pildi väga eluterve suhtumisega sümpaatsest tüübist, kes küll taob naelu peenisesse ja teeb kõike seda muud sadomaso tsirkust, kuid tal on vähemalt usutav stoori ja ta teeb seda pingevabalt huumoriga. Umbes nii, et olen küll ühe jalaga hauas, kuid tõestan, et see ei takista mu püüdlusi maailma esiperverdi tiitlile.

Mulle jäi meelde järgnev performance'i stseen, mida saatis selline tekst:"I'm certainly no Arnold Scwarzenegger. But can Arnold do this? C'mon mr. Terminator-man, I doubt.." Bob lööb hõlmad lahti ja tema jalge vahele on konksudega riputatud mitu kilo rauda.

Oli aus ja ilustamata film, üllatavalt vähe sentimentaalne ja üllatavalt värvikas ühe eluloolise dokumentaali kohta. Pidevalt oli väike närvikõdi ikka ka, et millal see jube naelutamise koht tuleb ja tuleb tunnistada, et närv ei pidanud ikka vastu ja skippisingi selle koha üle. Lõpuks näitab isegi Bobi haiglas pooleldi teadvusel silmad pahupidi, vaid paar minutit enne surma. Oleks ilmselt suremistki näidatud, kuid kaameramees läks vist valel ajal kohvi jooma (loodetavasti). Kompensatsiooniks järgneb siiski iga nurga alt pildistatud fotoseeria haiglavoodis lebavast siniseks tõmbunud laibast. Sobis hästi komplekti, ses mõttes, et niikuinii oli ta kogu elu veetnud oma keha rüvetades, seda surmapiinadeks ettevalmistanud ja viimane heitlus kogu oma loomulikus koleduses pani sobiva punkti.