"Hollywood chainsaw hookers" (1988)

director: Fred Olen Ray
75min.
USA









Alguses on Prostituudi ja Kliendi vahel selline dialoog:
P: "What's your name?"
K: "Bo. Bo Hansson"
P: "What are you? Some kinda circus clown?"
K: "It's not Bobo. My name is Bo!"
Ma olen juhuslikult kursis, et Bo Hansson oli üks süntesaatorimängija, võiks öelda Rootsi Rick Wakeman. Ta avaldas seitsmekümnendail "Sõrmuste isanda" teemalise kontseptsiooniplaadi ja muud sarnast. Seega tundus mulle see dialoog kõige naljakama kohana.

Esimene pool oli täitsa mõnus camp, kus naljad on küll rumalad aga mitte liiga pealetükkivad. Jõudsin isegi mõelda, et mis viga, kui kõigil Troma filmidel selline huumor oleks. Siis tuli aga töölemineku aeg ja pidin vaatamist jätkama alles järgmisel õhtul. Imelikul kombel ei tundunud edasine enam üldse mõnus, lihtsalt mingi üliodav b-film, mis üritab nö. klassikaliste odavate b-filmide üle edutult nalja heita. Uuesti vaatamisele ei tasuks mingil juhul aega raisata, nii et ma ei oskagi öelda, kas see oli filmi või minu meeleolumuutuse viga.

Kunagi sai vaadatud dokumentaali Fred Olen Ray'st. Ta on üks järjekindlamaid Hollywoodi no-budget scifi/horror/sexploitation rezhissööre, umbes nii Ed Woodi masti mees. Alates seitsmekümnendaist on ta ligi 100 filmi teinud. Olen nüüd siis ühte näinud ja ega eriti juurde ei kipu otsima, sest plakateid ja sisukokkuvõtteid uurides jäi mulje, et ta põhimõtteliselt teeb kogu aeg ühte ja sama filmi. Ainsad erinevused on, et ühes käib möll radioaktiivse hiidputuka, teises vaaraode needuse ja kolmandas lesbitulnukate ümber. Siin filmis on mootorsaagidega vehkivad lõbutüdrukud ja neid jälitav eradetektiiv, koondkuju 40ndate klassikalisest detektiivist kõigi stiilitunnustega - beez mantel, silmile tõmmatud kaabu, ajamata habe, ahelsuitsetaja, longib öises neoonvalgustatud äärelinnas ja peab sisemonoloogi. Lõpuks viivad niidid inimohvreid nõudva iidse kultuseni ja kulminatsiooniks pakutakse mis muud kui rituaaltantsu kahe mootorsaega.