"Phantom carriage" (1921)

director: Victor Sjöström
107min.
Sweden

Kell näitas juba kuuendat hommikutundi ja mõtlesin hirmuga, et ei tea mis mul arus on, et hakkan üle pooleteist tunnist tummfilmi vaatama. Läks aga nii, et kogesin omamoodi katarsist. Viimati oli selline tunne Kenneth Angerit vaadates ja sellest on juba mõni aeg möödas. Nii et oli väga hea, võibolla parim nähtud tummfilmidest. Sjöströmi Rootsi perioodist kõige tuntum, sealse varajase kinokunsti tippteos. Heaks reklaamiks on ka, et see oli Ingmar Bergmani lemmikfilm, mida ta vaatas vähemalt kord aastas. Ta on teinud filmi "The image makers", mis jutustab "Phantom carriage"i valmisest.

Põhineb Selma Lagerlöfi samanimelisel raamatul, see omakorda toetub Rootsi rahvajutule. Kui mõni patune inimene peaks surema aastavahetusel, siis saab temast terveks järgnevaks aastaks kummitusliku surmavankri kutsar. See vanker sõidab mööda ilma ringi ja kogub surijate hingi. Sjöström ise on peaosas ja mängib allakäinud nihilistlikku joodikut David Holmi. David istub sõpradega surnuaial ja paneb uut aastat oodates tina. Läheb kakluseks, talle antakse pudeliga pähe ja jäetakse siis oimetult hauaplatsile lamama. Hing eraldub kehast ja samal hetkel hõljub kohale poolläbipaistev vanker vikatimehega. Enne ametikohustuse üleandmist peab kutsar meelde tuletama milles seisnevad järgmise vankrivedaja patud. Siiani oli sissejuhatus. Ülejäänu koosneb Davidi silme eest läbi jooksvast eluloost - allakäigutrepist ja süütutest inimestest kelle ta on mööda seda kaasa tõmmanud. Kesksed tegelased on tema naine ja üdini ohvrimeelne Päästearmee õde Astrid. Noor Astrid kehastab kõige idealiseeritumal kujul kristlikku päästeinglit, kelle elu eesmärk on äratada Davidis ligimesearmastus. David seevastu on ülima egoismi ja hoolimatuse võrdkuju. Astrid sureb kopsupõletikku, aga David pääseb siiski hukatusest vahetult enne murest murtud abikaasa ja laste enesetappu.

"Phantom carriage" on müstikaga vürtsitatud moraalilugu elukannatustest, südametunnistusest, kõikevõitvast headusest ja hinge puhastumisest. Kõlab küll jube imalalt, aga Sjöström on selle lavastanud põhjamaiselt karmides ja kõige mustemates toonides, peaaegu nagu õudusfilmi. Visuaalis on tunda ekspressionismi aga näitlemises on teatraalsust üllatavalt vähe. Siiski, arvatavsti põhiline, mis aitas lool kohale jõuda oli hoopis soundtrack. Tartan Films on hiljuti avaldanud eriväljaande (KTL edition), millele on muusika kirjutanud projekt KTL - Peter Rehberg ja Stephen O'Malley. Esimesest ei oska ma midagi arvata, aga Stephen O'Malley on ju tuntud tegija Sunn O)))'st. Soundtrack on aeglaselt varieeruv ilma rütmideta mühisev drone/ambient. Ei muutu sünkroonselt stseenide vaheldumisega vaid lihtsalt lainetab taustaks algusest lõpuni. Ma kuulan väga harva kodus drone metalit ja ambienti mitte kunagi, aga koos selle filmiga oli asi perfektne tervik. Helitaust oli niivõrd isikupärane, et jättis ka filmist eksperimentaalse mulje. Tekitas mõnusa jõulueelse meeleolu.