director: Carlos Enrique Taboada
88min.
Mexico
Ühte hilisemat Taboada teost ("Poison for the fairies", kus samuti peategelased kõik tüdrukud) olen juba näinud ja nüüd nende kahe järgi võib öelda küll, et tegemist on rezhissööriga, kes oskab kulunud teemadele keskmisest huvitavamalt läheneda. "Even the wind is scared" on tema esimene õudukas. See on kinnises tütarlaste kolledzis arenev kummituslugu. (Hiljuti vaatasin veel ühte tüdrukutekooli õudukat, Hispaania "The house that screamed", mis polnud ka mitte halb, kuid ainest blogimiseks esialgu ei leidnud. Just seetõttu, et kokkuvõttes tundus kõik liiga tüüpiline).
Claudia näeb korduvalt painajat tüdrukust, kes on end kooli kõrval kellatorni üles poonud. Koos sõbrannadega minnakse salaja torni uurima, jäädakse vahele ja range direktriss määrab kogu kamba suvepuhkuse ajaks kooli aresti. Unenäod jätkuvad endiselt ja tüdrukute uudishimu üha kasvab. Varsti ilmutab kummitus end kõigile ja direktrissil pole enam võimalik varjata traagilist lugu, kuidas üks õpilane tegi aastaid tagasi enesetapu. Ta jätab tausta täpsustamata, sest nii selguks, et tegelikult on süüdi tema karmid kasvatusmeetodid. Kummitus polegi siin niivõrd hirmuobjekt, vaid kui sümboolselt kujutatud õiglane kättemaks. Jääb põnev mulje, et vaatamata fantastilisele vormile räägitakse siin hoopis üldisematest asjadest. Võibolla allegooriline lugu võimu kuritarvitamisest, hoolimatusest, kuidas vägivald sünnitab vägivalda.
Aeglane ja minimaalse efektitsemisega ühes liinis arenev draama, ei mingeid kiire zoomiga shokikaadreid, ei mingeid kollilõustu ega tapatalguid. Ainus kõhedusetekitaja on pidev tuule ulgumine. Dialoog magamissaalis, dialoog klassis, ootamatu vahelepõikena üks striptiis (kusjuures kahtlaselt sarnane "Playgirls and the vampire"i stseenile ja ma just praegu vaatasin seda!), siis jälle dialoog kooliaias jne. Tekib tunne, et film nagu ei liigukski edasi, kuid siis lõpukolmandikus justkui hakkas midagi toimuma ja äkki oligi kõik kenasti paika loksunud. Leidsin, et eelmisel aastal on tehtud uusversioon ja ma ei imesta, sest siin filmis tõesti on midagi kaasaegsetele kummitusfilmidele omast, midagi mis mõjuks ka praegu värskelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar