"Martin" (1977)

director: George A. Romero

95min.

USA

George Romero, kes on teinud nüüdseks juba nii palju zombifilme, et mul läheb loetlemine sassi, on üks suurtest horrori meistritest nagu näiteks Wes Craven. Craveniga on aga see mure, et ükskõik kui head või olulised ta teosed ka poleks, jäävad nad lihtsalt zhanrifilmideks. Ma ei suuda neis peaaegu mitte midagi kunstilist näha. Üldse on üsna vähe selliseid õudukaid, mis küündiksid nö. autorifilmi tasemele. Suurtest nimedest oskaksin kohe nimetada ainult Polanskit. "Martin" on üks selline film ja seepärast on mul natuke kahju, et Romero kogu aeg neid zombilugusid käiab, sest ta oskab palju huvitavamaid asju teha.

"Martin" on ebatavaline vampiirifilm. Veel on see coming-of-age story ja mul meenusid kohe kaks teist selle sõnumiga vampiirifilmi - "Lemora.." ja "Valerie..". Vampiirid on ju kõige seksuaalsemad õuduskarakterid. Ega need coming-of-age filmid ongi enamasti üsna imelikud. Paljude sürrealistlike viidetega või mingil muul moel nihkes. Mul on tunne, et "Martin" tegelikult irvitab klassikaliste vereimejalugude üle. Fantaasiamaailm ja argine urbanistlik linnaelu on siin nii groteskses ebakõlas. Peaosaline, teismeline noormees, saabub rongiga Pennsylvaniasse, kus teda ootab karmikäeline preestrist vanaonu. Martin on muidu täiesti tavaline poiss, ainult et väga endassetõmbunud ja peab end vampiiriks. Muidugi pole tal kihvu, ta ei maga kirstus ja ei karda päikesevalgust, aga tal on vahest vajadus inimverd juua. Probleemi põhjust võib vaid oletada. Võibolla on Martin fanaatilisest usuõpetusest traumeeritud indigolaps, aga ei tea, film jätab selle lahtiseks. Tal oleks vaja noortepsühholoogi, kuid jäärapäine vanakooli katoliiklasest onu usub, et küüslauk, krutsifiksid ja pühitsetud vesi on just ainuõiged vahendid Martini hirmutamiseks. Selline lähenemine on vaatajale samasugune farss nagu Martini jaoks.

Romero kõige iseloomulikum tunnusjoon on, et ta kasutab õudusfilmi allegooriliselt ühiskonnaprobleemidest rääkimiseks. Põhimõtteliselt on allteksti olemasolu kosutav, aga tema zombifilmid on mind alati natuke murelikuks teinud, sest see allegooria on liiga banaalne, et saaks kõva häälega välja öelda. Ja väliselt on nad ikka kõige tüüpilisemad zombikad, pole midagi teha. "Martin"is on see tuttav mõistujutulik sotsiaalkriitika samuti täiesti olemas, aga seda pole üldsegi nii kerge paika panna. Ta sõltub palju rohkem individuaalsest tõlgendusest. Ja mis kõige parem, "Martin" ei näe välja nagu päris õudusfilm. Ta ei nõua mingisse omamaailma süvenemist ja nende horrori klisheedega leppimist vaid laseb sündmusi veidi ükskõikse erapooletusega kõrvalt vaadata. Seepärast ma peangi seda autorifilmiks.