director: Toshiharu Ikeda
105min.
Japan
Jaapanis on õudusfilmidel sama pikk ajalugu kui igal pool mujalgi maailmas, kuid minule teadvustus nende isikupära alles "Ringu"ga üheksakümnendate lõpus. Sel ajal polnud mul veel kodus arvutitki ja kasutuskõlbliku sellise sain alles mõned aastad tagasi. Ilma arvutita ei kujuta info kogumist praegu enam ettegi ja eks varem oligi nii, et sai lepitud enamvähem juhuslikult ettesöödetud kraamiga (paar tuttavat filmifriiki, telekas ja videolaenutused). Igaljuhul seoses "Ringu" ja nende teiste selleaegsete Jaapani hittidega on mul tekkinud siuke imelik seos, et nende kaasaegsed õudukad ei saa läbi ilma kassetide, telefonide, fotoaparaatide, mikrolaineahjude või mis iganes muude elektrooniliste vidinateta. "Evil dead trap"ist jäi mul alguses ka sama mulje, sest lugu saab alguse ühest amatöörvideost, mis on saadetud kohalikule "Kõige naljakamad koduvideod" saatele. Tegelikult ta muidugi pole üks neist filmidest, sest see kummitavate elektroonikatarvikute invasioon algas alles kümme aastat hiljem. Kui see oleks lääne film, poleks mul seda seost kindlasti tekkinud. Koduvideoklipist veel nii palju, et see sisaldab kogu filmi kõige võikamat vägivallakohta ja ta on ka üks paremaid eriefekte omasuguste hulgas, mida ma seni näinud olen. Nimelt väga detailne silma väljatorkamine.
Seda võib igalt poolt mujaltki lugeda, aga ma ei oska ise samuti mingit originaalsemat kirjeldust pakkuda, kui et "Evil dead trap" ühendab slasherit mõndade Argento võtetega. Grupp noori põgeneb isoleeritud keskkonnas tapja eest, poole pealt muutub see Viimase Tüdruku ja tapja psühholoogiliseks duelliks - need on slasheri teemad. Argentolt on võetud mängud värvilise valgustusega, ebatavalised ja peenelt konstrueeritud tapmismeetodid ning soundtrack, mis on tribüüt 80ndate eurohorrorile. Selline siit ja sealt kokkulaenatud mõtetega film ongi. Siiski polnud tunnet, et oleks vaadanud mingit mõttetut plagiaati. Vaheldusrikkust lisas, et tempo ja meeleolu ei olnud kogu aeg ühesugune. Esimene kolmandik, kui telekanali võttegrupp saabub surmalõkse täis mahajäetud militaarbaasi, on tegelaste ükshaaval kõrvaldamise etapp. Fiiling üsna karm ja toores - näiteks kõiks seksistseenid, kaks neist päris karmid vägistamised, toimuvad selle aja jooksul. Üsna ruttu jõutakse sinnamaale, kus on järel vaid üks neiu. Järgmises etapis muutub paaniline põgenemine aeglaseks ja melanhoolseks industriaalkeskkonnas ekslemiseks. Nüüd on film mõtlik ja romantiline. Lõpukolmandik, kus varuks pole enam mingeid saladusi, kulub verest ja limast nõretavale kahevõitlusele. Rõhk on vaatemängulisusel, usutav atmosfäär kaob kuskile pommiplahvatuste ja välgurahe varju.
Taustauuringute käigus selgus, et paar naistegelast, kes esimeses pooles surma saavad, on tegelikult pornonäitlejad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar