"A cat in the brain" (1990)

director: Lucio Fulci
87min.
Italy









"Cat in the brain" on Lucio Fulci üks viimastest filmidest ja olekski võinud kõige viimaseks jääda, sest austusavaldus iseendale oleks ju kena lõpetus. Ta on siin ise peaosas, mängib ennast ja jutustab sellest kuidas pidev õudukate lavastamine hakkab tervet mõistust mõjutama. Käivad just "Touch of death"i võtted, see on film inimsööja naistekütist, kuid filmistseenid hakkavad eraellu tungima. Restoranis biifsteeki tellides näeb ta taldrikul inimliha. Kodus ei saa ka rahulikult süüa, sest mikrolaineahjust paistab kellegi sulav pea. Kui majahoidja saeb hoovis mootorsaega puid, siis tundub, et kedagi tapetakse. See tähendab, et siia on kokku kogutud kõik paremad splatterikohad tema varasematest filmidest. Kohati läheb ikka päris hüsteeriliseks, järjest uued ja uued hirmunägemused ootavad seoses kõige ümbritsevaga. Ta on nii palju selliseid stseene lavastanud, et neid annab tõesti ükskõik millega siduda - tilkuva kraaniga, viskipudeliga, vastasmaja aknaga, autoga, jne. Fulci pöördub psühhiaatri poole ja asi läheb päris hulluks. Tuleb välja, et psühhiaater (kes on Fulciga peaaegu äravahetamiseni sarnane prillidega hall habemik) on sarimõrvar ja ta teeb hüpnoosi all härra Fulciga mingi sellise triki, et see peaks kõiki tapmisi justkui enda kätetööks. See sarnasus teeb loo veel segasemaks, sest alguses ma ei teinud üldse vahet kumb neist vanameestest siis ikkagi tegelikult mõrvar on. Lõpp on naljakalt naiivne ja happy. Politsei laseb hullu psühhiaatri maha, filmivõtted saavad õnnelikult tehtud ja Lucio purjetab merele kala püüdma.

Ma pole eriline Fulci fänn. Tegelikult olen kokku vaid nelja kättesattunud filmi näinud, nii et mu hinnang ei saa eriti kaalukas olla. Ei oska muud öelda, kui et üldjoontes jääb neist kuidagi liiga tavaline mulje. Seepärast on "Cat in the brain" minusugusele just kõige õigem, ei pea enam kõiki teisi läbi vaatama, et neid splatterikohti ära näha. Siin on neid mitu korda rohkem kui üheski teises tema filmis ja rohkem ka kui kõigis teistes keskmistes splatterites, sest nad ei vaja mingit pikemat sissejuhatust. Ei saa ka öelda, et idee teha hilises eas enda vaimsest kriisit film poleks vaimukas. Ma küll ühtegi teist sarnast musta huumoriga õudukat ei oska nimetada.