"Whip and the body" (1963)

director: Mario Bava
91min.
France / Italy

Mario Bava puhul on selge, et tal oli tohutu anne filmide kunstilises valgustamises. Selles osas on "Whip & body" tema suurim meistriteos. Esimeses pooles, kus sündmused pole veel muutunud müstiliseks, ei ole seda märgatagi, kuid siis hakkab pihta - teravalt kontrastsed pinnad kõikvõimalikes toonides, neid lõhestavad sügavmustad varjud, iga kaader nagu ülevõimendatud värvidega maneristlik maal. Muidugi on oma osa ka Technicoloril. Niivõrd hästi suunatud, et kogu see ebaloomulikkus, näiteks tulipunane nägu erekollase kaminatule ja külmsiniste lossivõlvide taustal, mõjub täiesti loomulikult. Kui ma ühel hetkel seda märkasin, siis tundus, et vaatan pigem mingit kallilt lavastatud teatrietendust. Film ongi miskipärast nagu teatritükk jagatud kaheks vaatuseks. Sisu reetes (sest tegelikult selgub see alles lõpus) räägib lugu vihkamisest ja armastusest segipööratud naise kannatustest ja tema hulluse süvenemist saabki jälgida nende järjest tontlikumaks muutuvate värvide kaudu.

Kuigi mulle ei istu tavaliselt kummitus- ja krimiloo ristandid, oli "Whip & body"s palju peidetud vihjeid, mida alguses ei osanud vaadata, kuid mis hiljem järgimõeldes andsid stoorile just vajaliku sügavuse. Dramaatilised sündmused ühes 19. sajandi mereäärses lossis - Kurt Menliff (Christopher Lee), pere must lammas keda kõik vihkavad, saabub maailmarännakult tagasi koju ning varsti leitakse ta salapärastel asjaoludel tapetuna. Ning varsti ka vana pereisa. Keset kaminasaale, tõrvikuvalguses koridore ja rõskeid keldreid hakkab arenema mõrvamüsteerium, igal tegelasel tundub olevat mingisugunegi motiiv ja loomulikult algavad kadunud Kurti kummitusvisiidid. Ta painab oma endist kallimat Nevenkat, kes on vahepeal abiellunud tema vennaga. Nevenkal ja Kurtil oli varem sadomasohhistlik armusuhe ja nüüd käib viimase vaim neiut öösiti piitsutamas. Niisugune S/M-erootiline kõrvalliin võis oma aja kohta tõesti päris julge samm olla. Huvitav kas sellepärast ongi Bava kasutanud pseudonüümi John M. Long, mis kõlab peaaegu sama vulgaarselt nagu Tom Hung.

Arvasin, et lombakat teenrit mängis Peter Lorre, kuid oli hoopis keegi Luciano Pigozzi. Kuid sarnasus on tõesti fenomenaalne, miks muidu hüüdnimi "Itaalia Peter Lorre". Vaatasin IMDb'st täpsemalt ka Christopher Lee kohta ja tuli välja, et ta on mänginud ligikauda kahesajaviiekümnes filmis ja see arv kasvab iga aastaga. Kutt vehkleb ringi "Tähesõdades" ja "Sõrmuste isandas", ise on 86. See on maailmarekord mida pole ükski näitleja ületanud. Ja siuke naljakas fakt, et üks ta suurimaid lemmikuid on Itaalia powermetali bänd Rhapsody, ta on isegi ühes nende loos laulnud.