director: Roy Ward Baker
88min.
UK
"Asylum" on üks enim kiidetud Amicus'e antoloogia ja meeldis ta mullegi. Seevaldisse saabub uus doktorikandidaat ja asutuse ekstsentriline juhataja annab talle prooviülesandeks leida nelja ravimatu patsiendi hulgast endine hulluarst. See loob nelja haiguslugu tutvustava lühiloo vahelise raamistiku. Ma pole näinud ühtegi sellist filmi kus kõik lood oleksid võrdselt tugevad. Siingi eraldus üks ülejäänutest. Ta polnud tegelikult halb, ainult et puudus igasugune müstika. Mõrvadeni viiva isiksuse lõhenemise juhtum küll, kuid mingit hauatagust anomaaliat polnud lisatud . Piisavalt sünge polnud, et võinuks horror-of-personality'ks nimetada ja nii jäigi lihtsalt krimiloo tasemele. Vähemalt mängis selles episoodis kena Charlotte Rampling.
Mis teistesse osadesse puutub, siis need paistsid silma vaimukate ja veidrate ideede ning maailma kõige lihtsamate, kuid seda leidlikumate eriefektide poolest. Näiteks esimeses neist, alapealkirjaga "Frozen fear", tükeldab mees oma abikaasa ja mässib käed, jalad, torso ja pea hoolikalt jõupaberisse (wtf?!). Varsti hakkavad need paberisse keeratud kehaosad mööda keldrit ringi roomama. Nii absurdsed mõtted tekivadki siis kui pole võimalust korralikke efekte teha. Teise episoodi "The weird tailor" idee on tekkinud ilmselt sellest, et kuskilt laost on leitud tükk fluorestseeruvat kangast, mis tähendab antud juhul muidugi, et sellest tehtud ülikond muudab elutud elusaks. Ja viimases osas "Mannekins of horror" külvab hirmu ja õudu väike LEGO kehaga üleskeeratav robot, kellele on mingi kummist vanamehepea otsa pandud. Armas ju.
Leidsin, et "Asylum"ile on mõeldud palju naljakaid reklaamlauseid:
"See the little metal man and his big knife."
"It's not easy breathing in a paper bag...especially if you're only a head."
"This House is Not a Home!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar