"Stage fright" (1987)

director: Michele Soavi
93min.
Italy







Lugesin kuskilt, et Michele Soavit on peetud Argento mantlipärijaks. Selle teadmisega asusuin kunagi vaatama tema "The church"i ja ei meeldinud. Võibolla tõesti on midagi ühist, aga ainult Argento hilisemate filmidega. Tänu esimese perioodi filmidele on Argentol karuteenena tekkinud mingi kvaliteetrezhissööri maine. Ta on endiselt üks vähestest eurohorrori traditsiooni jätkajatest, kuid teeb seda juba paarkümmend aastat mingite haledate telefilmide näol. "Stagefright" ehk "Deliria" on Soavi esimene film millega jäin igati rahule. See on itaaliapäraselt igas mõttes väga teatraalne slasher. Slasher zhanri kõige traditsioonilisemas tähenduses. Pole siin püütud ei tea mis müstiliste ideedega hiilata, lihtsalt hullarist põgenenud tapja ajab kinnises majas inimgruppi taga. Ei midagi enamat ja väga hea, et nii on. Lisapunktid tulevad originaalse kostüümi eest - tapja on end maskeerinud öökulliks. Mitte et ta end linnuks peaks, vaid ta on lihtsalt "laenanud" ühe teatrikostüümi, sest veresaun leiab aset äärelinna kultuuritehases kus valmistutakse modernseks tantsulavastuseks. Tundub, et on päris lahe new romantic etendus võiks olla.


Nagu öeldud kuulub "Stage fright" nende slasherite hulka mis ei nõua mõtlemisannet. Viimasena elusalt pääsev neiu on algusest peale teada, pole vaja ka mõistatada killeri motiivi, sest ta on lihtsalt tumm tapamasin. Ainus väheke ettearvamatu külg on tapmisjärjekord ja kuidas seda tehakse. Õnneks pole need suvalised nuga kõhtu tapmised, vaid üpris karmide võtetega. Ühele kirkaga näkku, teisele läbi seina drellpuur kõhtu, kolmandal pea maha jne. Finaalis muutub maniakk loominguliseks ja ehitab lavale laipadest installatsiooni. Tagaaetavate attitude oli samuti talutavam kui enamasti. Hüsteerilised screamqueenid käivad õudsalt pinda, nende lakkamatu hala on kõige eemaletõukavam osa slasherites.

P.S. Akvaariumis hõljuvate peadega poster on väga imelik. Täielik kunstniku omafantaasia.