director: Herbert L. Strock
73min.
USA
Hollywoodi stuudiosse ilmub uus boss, kes ei taha enam midagi kuulda monsterfilmidest, sest viimane trend olevat lõbusad noortemuusikalid. Kollektiiv vajab ümbervahetamist ja paljudele antakse kinga. Kõige raskemini elab muutust üle staazhikas meigikunstnik, sest kogu tema karjäär on olnud rajatud vaid libahuntidele ja frankensteinidele nägusid pähe meisterdades. Ta ei jäta asja niisama, ülekohus nõuab karistamist. Kasutades vastavat meigikreemi hüpnotiseerib ta kollimaskiga näitlejad ja saadab oma vaenlasi kõrvaldama.
Sissejuhatus oli väga mõnusa süütu camphuumoriga, kuid õige pea muutub tõsimeelseks politseiuurijate ja hullu kunstniku peitusemänguks. Ilmneb algselt positiivsena tundunud peategelase varjukülg. Tehakse selgeks, et pole see olukord nii traagiline midagi, publiku huvi pole kunagi vaid ühesuunaline ja trendid vahetuvad välgukiirusel, kuid kunstnikust on saanud juba põhimõtteliselt eneseõigust taganõudev jonnipunn. Kahjuks kadus alguse kergemeelne toon, plussiks oli vähemalt see, et vaatajalt polnud nõutud mõrvari mõistatamist. Värskendava üllatusena, alates stseenist, mil jõutakse meigikunstniku fantastiliste maskidega dekoreeritud koju, on viimased kümme minutit värvilised.
Tegelikult on sel väikesel nauditaval õudustükil mõningane tõepõhi ka all. Mitte et nüüd kohe taolisi mõrvu oleks Hollywoodis juhtunud, kuid ta siiski kommenteerib teatud määral seda pidevalt muutuvat eriefektide maailma, mille areng ei pruugi üldsegi alati paremuse suunas liikuda. Paljudele nagu mullegi ei meeldi üldse kaasaegsed digiefektid. Sel ajal kui käesolev film tehti oli omakorda aeg, mil peent käsitsi tehtud unikaalset meiki hakkasid välja sööma pähetõmmatavad kummimaskid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar