director: Alfred Sole
98min.
USA
Nagu mu käesoleva kuu postitustest näha, rahuldun viimasel ajal üha rohkem vaid campist ja b-filmindusest. Ma ei oskagi enam midagi arvata mingitest korrektselt tehtud linateostest. Kunagi olin Flickr'ist leidnud selle naljaka pildi (all reas kõige alumine), millest ehk kõige süütum järeldus oleks nunsploitation ja umbes selle ettekujutusega hakkasingi filmi vaatama. Kuid kohe selgus hoopis midagi muud. "Alice, sweet Alice" ehk "Communion" (Armulaud) on täiesti korralik täiskasvanulikult tõsine thriller, mis seob intelligentsel kombel religioonikriitikat slasheri ja deemonliku lapse teemaga (nii ajuvabalt kui see ka ei kõla). Asi mida võib rahuliku südamega soovitada kõigile, kes tahavad kaasakiskuvat ja üllatusterohke sisuga kvaliteetset kinoelamust.
Paralleele tekkis "Omen"i, "Friday the 13th"i ja "Don't look now"ga. Esimesed kaks on liiga suured hitid, et ma neis enam mingit võlu suudaksin leida ja seetõttu tundus "Alice.." neist huvitavam. Põhiline pluss oli väga hea vaataja oletustega manipuleerimine ja nendest kõrvale hiilimine. Tegin filmi jooksul õige mitu valejäreldust. "Don't look now"st pean jällegi väga lugu ja selle vägevat sürreaalset õhustikku käesolev film ületada ei suutnud.
Värvikas kõrvaltegelane oli naaber Alphonso - päevad läbi tugitoolis ooperit kuulav paarisajakilone ülbe laiskvorst, kelle korteris sibavad kassipojad. Oli ka üks kriminaaluurija pisiroll, millele oli üsna imelikul kombel lähenetud - tema kabineti seintel on paljaste naiste plakatid ja ühes episoodis poetab ta kommentaari kaheteist aastase Alice'i tisside kohta (!). On üks koht, kus loomaarmastajad võivad shoki saada ja maskiga tapja näeb friiki välja nagu korralikule slasherile kohane. Kuid siiski, minu campi ja exploitationi otsingute kohalt täielik möödapanek.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar