director: Dan Curtis
72min.
USA
See silmatorkavalt madala eelarveline telefilm koosneb kolmest episoodist nagu antoloogia, kuid erinevalt nendest puudub siin vähimgi ühendav lüli. Kolm täiesti eraldiseisvat lugu millel pole sisu poolest midagi ühist, muidu aga küll. Nimelt iga loo peaosatäitja on näitleja Karen Black, ühes mängib ta isegi topeltrolli. Tundub nagu see oleks mingi tema reklaamprojekt. Täitsa hästi mängib, selles mõttes ei ole põhjust kurta. Lihtsalt kaks esimest lugu ei ole üldse huvitavad. Oli üritatud psühholoogilisele horrorile rõhuda, kuid ei pakkunud midagi uut. Samas hästi kergelt seeditavad ja ei pannud kannatust proovile. Asi mille võib muretult pärast vaatamist ära unustada. Üks neist oli maailma kõige ettearvatavama lõpuga kahestunud isiksuse mõistatus. Kogu filmi väärtust tõstis seevastu kolmas osa, kindlasti kõige karmim deemonliku nuku lugu mida ma näinud olen. Parim oli selle ülim lihtsus, kogu tegevus toimus piiratud ruumis ja ainult ühe näitlejaga. Ka siin polnud sisu midagi erilist, kuid asi töötas tänu hüsteerilisele intensiivsusele. Saab näha kuidas eksootiline mängusõdur ajab väsimatu energiaga ja maruvihaselt kriisates üht naist mööda korterit taga. Kahju et ma seda väiksena ei näinud, muidu oleks kindlasti üks mõjuvamaid õuduselamusi. Siin on täpselt sedasorti koll, kes lapsi öösel voodi all varitseb. Tegelikult sain "Trilogy of terror"ist alles üsna hiljuti teada. Nägin kuskil netis treilerit ja sealt jäi mulje, et on tegemist kõige ebausutavama filmikolliga. See välimus põhjendatakse ära, ta ju ongi ju ainult nukk, kuid et niisugune naljakas puuslik võib säärast möllu teha tuli üllatusena.
ja Karen Blacki erinevad näod
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar