"This filthy world" (2006)

director: Jeff Garlin

86min.

USA

Nii-nii. Blogi hingitseb ikka veel edasi, päris surnud pole. Rohkem ei julge midagi lubada.

"This filthy world" on dokumentaal, kus John Waters räägib endast ja oma filmidest. Ta teeb seda kinosaali laval mitmesaja inimese ees stand up comedy vormis. Waters on muidugi juba põhimõtteliselt mulle sümpaatne, kuid esimesed veerand tundi oli siiski veidi ärritav vaadata kuidas temagi ei suutnud läbi ajada ilma kerge egotripita. Anekdoodid, mis lõppevad puändiga "ja ma vastasin selle peale..." (asenda kolm punkti mingi vaimukusega). Või siis - üks esimesi teemasid on piirid, kus ta mainib paari nähtust, mis isegi tema kui "king of filth"i jaoks on vastuvõetamatud. Üks neist oli täiskasvanud beebide fetish. Pettumus. Minu arust oli kunagi isegi Neti täiskasvanute lehekülgede otsingus viide ühele sellistest saitidest. Ühesõnaga oli hetki, kus Waters'i teravmeelsus jättis soovida. Siiski kompenseeris ta seda paljude tõeliselt ootamatute naljadega (rääkides kõike justkui enda elus toimunut). Postitöötajad, kelle fetish on keppida postipakke näiteks. Ausalt öelda ma ei teadnud varem, et ta on homo, mis oli samuti mõningane pettumus. Mul oli ettekujutus, et ta on suutnud keset seda seksuaalvähemuste ja muidu veidrike seltskonda säilitada mingi neutraalse autoerootilise positsiooni. Eks tal on muidugi raske koorem kanda ka. Perverssuse etaloniks olemine on samasugune katsumus nagu näiteks moetrendide ennetamine. Tuleb pidevalt teisi üle trumbata, otsida üllatavaid kombinatsioone jne. Igale möödapanekule järgneb põrmustav kriitika. Kõige selle juures on Waters säilitanud imetlusväärse vormi. Siin pooleteist-tunnises ühemehe etenduses näitab ta ennast suurepärase showmanina, kes suudab publikut hoogsa ja ilmeka jutuga nagu muuseas pidevates naerukrampides hoida. Viimase kolmandiku ajal olid endalgi juba silmad märjad.

Seekord ma kaadreid ei vaevugi valima. Kogu filmi jooksul niikuinii midagi muud vaadata polnudki, kui paari meetri raadiuses mikrofoniga jalutav staar (mis iseenesest polnud üldse igav), taustaks tulipunased kardinavoldid, ühel pool lava inimesesuurune lillevaas, teisel pool rida prügikaste.