esmaspäev, 16. juuni 2008

"The manitou" (1978)



director: William Girdler
104min.
Canada / USA








"Manitou" sisukokkuvõtet teades ei jää muud võimalust, kui peab filmi ära nägema. Või kas peaks? Sest ma olen juba mõistnud, et paljude selliste filmide mõte ongi taandunud lühidale naljale. Neid pole tingimata vaja üldse vaadata, sest ega see midagi enam naljakamaks ei tee. Aga ma langen ikka ja jälle mõtlematult lõksu.

Lugu järgmine - ühel naisel on kaelal suur muhk, kuid arstid ei suuda seda kuidagi mingi haigusega seostada. Röntgen näitab, et muhu sees on midagi, mis sarnaneb lootele. Naine räägib sellest oma sõbrale Tony Curtisele. Siin on tal veel enda juuksed peas ja pole kasutatud mõnda kohevat parukat. Sõber tegeleb rikastelt vanamuttidelt raha välja petmisega, mängib neile selgeltnägijat (ettekleebitud vuntsid ja sodiaagimärkidega võlurimantel). Varsti on selge, et naisel elab kaela peal kuri indiaani shamaan. Ta on nii võimas, et ükski relv tema vastu ei aita, kuid ega niisama lihtsalt ei saa alla anda. Minnakse abi otsima kõige kuulsamalt shamaanilt John Singing Rock. Jah, nüüd on kindel, et naist vaevab ajaloo kõige hirmsama indiaanivõluri Misquamacasi reinkarnatsioon. Singing Rock küsib eksortsismiseansi eest sadatuhat dollarit indiaanilaste haridusfondi toetuseks ja endale kangelaslikus tagasihoidlikkuses vaid paki tubakat. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi tuleb välja, et Miscuamacast saab hävitada vaid moodsa tehnoloogia abil. Ka elektroonilistel masinatel on oma manitou ja iidse nõia jõud ei käi neist üle. Niisiis, talle visatakse arvutiga pähe! Huvitav kas tänapäeva sulgkergetel sülearvutitel on sama võimas manitou?

Kui mõned kohad välja arvata, siis põhiline jama on et film on kuidagi liiga argine ja tuim, mis ei lase eriti nautida paljulubavalt veidrat stsenaariumit. Stseenid, kus sõideti kirevate San Francisco trammidega tekitasid nostalgiat, sest need on mulle lapsepõlvest postkaartide pealt tuttavad. Sketsh kurjast vaimust vaevatud tädikesega oli suurepärane, samuti professor Snow väikeroll. Kümme punkti läheb ka indiaanikollile viimases kolmandikus, kui ta on end kaela küljest lahti rabeleda jõudnud. See on limane, krimpsus ja punetav kääbusindiaanlane. Ja siis kõige lõpus on tekst, et film põhineb tõsielusündmustel.











Kommentaare ei ole: