"The piano teacher" (2001)

director: Michael Haneke

131min.

Germany / Poland / France / Austria

See film jooksis kunagi meil siin kinos, käisin vaatamas ja oli muljetavaldav, vist isegi parim või st. kõige rohkem isiklikku suhestumist pakkuv Haneke film, hehee. Põhineb Elfriede Jelineki samanimelisel romaanil, lõpetasin selle just eile. Selline algmaterjali ja interpretatsiooni võrdlus on alati hästi põnev. Leidsin ainult mingi imeliku mp4 faili, mida saan ainult arvutiga vaadata. Film ei erinenud kuigi palju raamatust, andis õige tunde täpselt edasi. Raamat oli muidugi laiaulatuslikum ja detailirikkam, kuid Haneke on jätnud sisse kõik shokeerivamad episoodid neid isegi osaliselt võimendades. Teema on halastamatult sünge, argine kuid ka ebaharilik oma äärmuslikkuses, niivõrd sobiv Hanekele, et ma alguses ei osanud arvatagi, et selle taga hoopis teine autor seisab (ma olen kirjanduse kohalt jube võhik, Jelinek ju Nobeli preemia laureaat lausa). Mõlemil on siiski isikupärane justustuslaad, mõneti sarnane, mõneti erinev. Mõlemi toon on distantseeritud ja kiretu. Raamatu tekstil on kibestunult irooniline, üleüldiselt inimpõlglik kõla, mida ei saa enam kuidagi erapooletu kirjeldusena võtta. Haneke seevastu, nagu ikka, on tuimalt objektiivne, mis mõjub teema tõsidusega koos veelgi hirmuäratavamalt.

Lugu jutustab keskealisest Erikast (Isabelle Huppert), kes elab kahekesi koos kontrollifriigist emaga. Ema on Erika varasest lapsepõlvest alates püüdnud teha kõik, et tütrest saaks maailmakuulus pianist. On vaja totaalset kunstile pühendumist ja kõige muu häiriva (sõbrad, meelelahutus, armusuhted) hülgamist. Ema jälgib ja suunab kõiki tema tegemisi nii kodus, tööl ja vabal ajal. Erikast on saanud vanamutilikult riietuv range klaveriõpetaja. Kolmas oluline tegelane on andekas noormees Walter, kes hakkab pealetükkivalt Erika südant vallutama. Walter on rikkast perest pärit energiline isasloom, kelle hobideks on klassikaline muusika, hokimäng ja naiste murdmine ning ta ei talu üheski valdkonnas kaotajaks jäämist. Mõlemi jaoks on suhe midagi uut ja põnevat, kuid ootused on neil täiesti vastupidised. Walter tahab lihtsalt vahelduseks vanemat intellektuaalset naist proovida, Erika seevastu usaldab talle siiralt oma kõige intiimsemad saladused nagu tulevasele väljavalitule. Mehe ees avaneb pilt sügavalt juurdunud seksuaalhälvetest, mis tekitavad kergemeelse suhte otsijas vaid äärmist vastikust. Ta peab ülima egoistina hoopis ennast ohvriks, on solvunud ja maksab julmalt kätte.

Kõik kolm tegelast esindavad oma rikutuses kõrgeimat meistriklassi. Erikast on äärmuslike elamuste otsingul kadunud igasugune võime oma keha nautida, mõõdutundetu vanemlik armastus on emast teinud maniakaalse vangivalvuri ja Walter jätab veel kõige tülgastavama mulje, kuigi käitub tegelikult nagu iga teine endast heal arvamusel olev ülbelt edasipürgiv noormees. Erika piinab end füüsiliselt mitte kaastunnet või tähelepanu otsides, ta vist ei mõistagi kui kirjeldamatult haletsusväärne ta on, vaid ta ei oska enam teisiti seda luhtunud ambitsioonide ja seksuaalse rahuldamatuse kombinatsiooni maandada. Segu kõige piinlikematest perverssustest ja sealjuures säilinud üksildane eneseuhkus, vastandlikud nõrkus ja tugevus, on siin väga kütkestav segu. Raamatus on põhjalikult kirjeldatud tema elupõlist konfliktsust ema ja üldse kõige ümbritsevaga, filmis pole palju aega sellele keskenduda. Kümme punkti vääriks minu poolt ikkagi, väga romantiline. Ainus film nähtutest, mis suudab S/Mi tõsiseltvõetava külje alt näidata, ma ei uskunudki et see võimalik oleks. Aga ma ei tea kas ma julgeksin selle filmi romantikat näiteks mõne sõbrannaga koos vaadata.

See ei puutu enam kuidagi "Klaveriõpetajasse", kuid enne seda lugesin veel ühe raamatu läbi millest olin varem filmi näinud. "Inglise oopiumisööja pihtimused", leidsin allahinnatute riiulist. Filmiarvustus on kuskil blogi algusaja postituste hulgas. Neid polegi tegelikult võimalik võrrelda, sest lihtsalt absoluutselt midagi polnud ühist, kuigi filmis on kindlalt väidetud, et põhineb raamatul. Puhas exploitation, kus on võetud ainult kõlav pealkiri ja mätsitud kokku mingi action 30ndate Chinatowni oopiumiurgastes. Raamatu sündmused toimuvad viktoriaanlikul inglismaal, igasugused tagaajamised, orjaturud ja hiinlased puuduvad täielikult, isegi oopiumilokaale pole.