"Shock waves" (1977)

director: Ken Wiederhorn

90min.

USA

Kuulus suure austajateringiga natsizombide film. IMDb's väidavad mõned, et neil ei möödu päevagi ilma seda vaatamata. Põhiliselt kiidetakse mõjusat atmosfääri. Mulle ka meeldisid need lummavalt kummituslikud allveesõdurid. Soundtrack samuti väga hea. Muidu aga lihtsalt normaalne survival-horror. Mind pole kunagi see suutnud eriti köita. Mõtlema hakates on see ikkagi huvitav oma vastuolulisuses. Kõigile on need teemaarendused ja tegelased tuttavad, sest nad korduvad igas filmis. Ettearvatavus ärritab, vahest tahaks lausa tegelaste peale karjuda, et miks nad teevad kogu aeg ühtesid ja samu vigu, mida ei juhtuks päriselt ühegi loogiliselt mõtleva inimesega. Ja kui film on läbi, siis avastadki, et närvid on täiesti pingul. Selline huvitav äraspidine pinge kruttimine.

"Shock waves"is ka see vana tuttav tegelasgrupp. Paar aktiivsema hoiakuga noormeest, üks süütu olemisega neiu (muidugi ainus ellujääja), arg shovinistlik abielumees ja tema otsustusvõimetu naine. Rabelemist ja hüsteerilist kisa on seevastu vähem kui tavaliselt, muusika abil muutub uimasus kuidagi palavikuliseks ja tontlikuks. On palju soises metsas sumpamist. Õnneks toimub see päevavalguses, mis on suureks plussiks. Pimedas rägastikus koperdavate inimeste jälgimine on võimatult tüütu .

Seltskond purjetab väikelaevaga tundmatus piirkonnas ja ööpimeduses toimub kokkupõrge salapärase kummituslaevaga. Päästepaatidega jõutakse üksikule saarele, kus on keset dzunglit lagunev hotell. Hotellis varjab end vana natsiohvitser. Selgub kummituslaeva hirmus saladus. Ohvitser jutustab SS-laste geneetilistest eksperimentidest ja nn. Toten Korpf üksustest, kuhu kuulusid üliinimlike võimetega sõdurid, kes saadeti lahingusse kõige kriitilisemates olukordades. Viimase tüdruku pääsemine filmi lõpus läheb kahtlaselt kergesti. Kuna film algab tema leidmisega avamerelt, lõppeb haiglapalatis ja enne õuduste algust mainitakse meremeeste ebausklike hirmujutte, siis võib tõesti tekkida mõte (nagu ma ühest kommentaarist lugesin), et see kõik toimus vaid tema ettekujutuses.

Surmakorpuslaste käitumine on ka traditsiooniliste Romero zombidega võrreldes peaaegu vastupidine. Nad ei tuigerda sihitult ringi ega himusta inimliha. Oma distsiplineerituses ja sihikindluses on nad pigem robotid kui zombid. Nende eksistentsi ainus mõte on tappa ja nad teevad seda kiretult ilma liigse energiakuluta. Siin ei ole soolikate väljarebimisi ega muid tüüpilisi shokistseene. Kõik muidugi surevad järgemööda aga kiiresti ja ilma erilise tseremooniata. Kui kedagi tappa pole, siis lamavad kannatlikult merepõhjas. Päris haavamatud nad siiski pole. Õiget nippi teades on neid äärmiselt lihtne kõrvaldada.

See kummituslaev näeb tõesti sheff välja. Huvitavalt roostetanud, nagu mingi hiiglasliku mereeluka mädanev korjus, ribid külje pealt paistmas. Ja ega see pole niisama, tegu on ikka päris vrakiga, laeva nimi oli "SS Sapona", asub kuskil Bahamas Bimini saare läheduses ja seda võib iga huviline vaatama minna. Kuuldavasti on sukeldujate hulgas väga populaarne atraktsioon.