"Night train to terror" (1985)

director: John Carr / Phillip Marshak etc.

98min.

USA

Uuh! Appii! Mõnda sellist meistriteost olin juba tükk aega oodanud. Kui pooled kõige hullumeelsemad filmid oleksid samal tasemel nagu see siin, siis saaksin juba rahulikult magada. Ma olen nii palju igasugust ülekiidetud kultusjama pidanud vaatama ja "Night train of terror"ist polnud muud kuulnud, kui vaid et 80ndate juustune rämpsõudukas. Eks ta ongi, aga tegelikult peaks kindlasti ka lisama, et kuulub z-kategooria filmide tippu.

Piisab sissejuhatuse kirjeldusest ja kõigile peaks selge olema milline värdjalik film see on. Must rong kihutab läbi pimeduse. Rongis käib pidu ja seal mängib bänd. 80ndate täisvarustus - peapaelad, retuusid, breiktants, tupeeritud soengud, saksofonimängijal on Lacoste t-särk jne. Esitavad järjest ainult ühte ja sama lugu. Kõrval kupees istuvad...jumal ja saatan! Tunni aja pärast peaks juhtuma rongiõnnetus ja seni otsustavad nad kes sõitjatest läheb põrgu, kes paradiisi.

"Night train..." on antoloogiafilm kolme lühilooga, mis jutustavad reisijate saatusest. Koomilisus on palju parem ja mitmekülgsem kui nii mõneski taotluslikus õuduskomöödias. St. et kõik on ilma pingutamatagi naljakalt välja tulnud. Montaazh, sisu, eriefektid, dialoog, dubleering. Igas loos on tihe sündmustik ja kõrvaltegelasi on palju. Esimene lugu on juba üsnagi veider ja eriti just oma raske jälgitavuse poolest. Sisuliselt saab pikapeale küll aimu mis toimub, kuid pidevalt ilmuvad juurde mingid tundmatud tegelased ja asuvad stoori seisukohalt olulistele kohtadele. Tulemus on totaalne deliirium, peaaegu et kunstiline oma saamatuses. Veidi proosalisemaks muuda asja teadmine, et need lühilood on kokku lõigatud täispikkadest filmidest. "Robo vampire" oli ka niimoodi tehtud, oli kokku pandud kahe filmi materjal ja nii saabki reeglina eriti segase tulemuse. "Night train..." on tunduvalt parem siiski, sest sisse on jäetud kõik õudusstseenid ja paljaste tisside kohad, ülejäänu aga täiesti rahumeeli välja visatud.

Dementsus kasvab iga episoodiga. Järgmine on palju ladusam kuid mitmeid kordi totrama sisuga. Lisanduvad stop-motion eriefektid mis on nii häbematult algelised, et teevad ükskõik kui odavale 50ndate monsterfilmile ära. Ma pole üheski teises tõsiselt tehtud hiidkoletistega filmis näinud, et inimesed oleksid võitlusstseenides samuti väikesed plastiliininukud. Stock footage'iga on nii, et auto lendab õhku ja selle koha peal näidatakse aatompommi plahvatust. Üks tegelane on perversne vene gängster, kel on umbes sama hirmuäratav slaavi aktsent nagu Draculal mõnes filmis. Viimane ja kõige pikem osa suudab juba mõlemit pakkuda. Süzhee on seekord okultistlik, mis annab hulgaliselt mänguruumi efektidele ja kõik mõjub ettearvamatult, kuna pool sisu on välja lõigatud. "Devil's fetus" oli üks pöörane üllatusi täis Hong Kongi õudukas ja käesolev film pakub talle kõva konkurentsi.