"Samson vs. the vampire women" (1962)

director: Alfonso Corona Blake

89min.

Mexico

Samson ehk Santo ehk The Silver Maskman ehk Rodolfo Guzman Huerta oli Mehhiko suurim popikoon. Legendaarne profimaadleja, kellest sai pikapeale koomiksi- ja filmikangelane. Ta karjäär kestis ligi viiskümmend aastat, lõpetas alles 65selt. Mehhiko profimaadluse traditsioonide kohaselt kandis ta kogu aeg maski. Mask on neil seal püha asi. selle ärarebimise eest saab disklaffi. Paljud maadlejad kannavad neid ka väljaspool maadlusringi. On teada vaid üks kord kui Santo avalikult näo paljastas. See juhtus mõned aastad enne surma ühes telesaates. Isegi kirstus oli tal mask ees.

Mulle on siiani see profimaadluse fenomen arusaamatuks jäänud. Ma pole vist kuskil mujal kui siin vanas filmis Mehhiko maadlust näinud ja USA variant on sellega võrreldes veelgi teatraalsem. Et kuidas peaks sellesse suhtuma? Kust jookseb lavastuse ja päris võistluse piir? Või tuleks seda vaadata nagu iluuisutamist, puhtalt koreograafia seisukohalt? Aga nad ju ikkagi maadlevad ja võidab see kes on tugevam, mitte see kes rohkem trikke teeb. Ei saa aru...

Räägitakse, et "Samson vs. the vampire women" on Santo kõige parem film. Neid on mitukümmend, aga ma arvan, et see jäi mul esimeseks ja viimaseks, sest väga üllatustevaene ja aeglane oli. Nagu polekski millestki kirjutada. Mingi lossikelder (mis näeb tegelikult oma amblikuvõrkude ja tõrvikutega täitsa OK välja) on täis kirstudes magavaid vampiire. Alguses on nad kõik kärnas nägude ja mustade ürpidega, aga pärast vere joomist muutuvad valges pitskleidis kaunitarideks. Hakkavad siis ühte noort neidu taga ajama kellest peab ennustuse järgi saama nende tulevane käskijanna. Iga paari minuti tagant vihiseb üle ekraani nahkhiir. Neiu professorist isa kutsub appi Santo, mis garanteerib õnneliku lõpu. Verevalamist ei ole kordagi ja isegi vaia ei lööda ühelegi vampiirile südamesse. Selle asemel on paar kümneminutilist maadlusmatshi.

Kirjutamisest poole rohkem meeldib mulle kaadreid välja valida. Isegi sellistes suvalistes on neid üllatavalt palju, rääkimata siis veel filmidest, mis mulle tõesti meeldivad. Alguses püüdsin kuueteistkümne pildiga piirduda, kuid asi on hakanud kontrolli alt väljuma.